/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
«30. augusti hommikul uppus meie jaht, millega meie, Stefan ja Lana Jerkander, olime teel Horvaatiast Taisse. Meie «Mayday»-signaalile keegi ei vastanud. Jätkasime oma väikeses kummipaadis lainetega võitlemist ja ootasime abi. Hädakutsungi majakas oli aktiveeritud, kuid vastust ei tulnud. Meil polnud vett, temperatuur oli 50 kraadi ...
Tellijale
Merehädalise Svetlana Jerkanderi hilisem kirjeldus juhtunust
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Meil oli vaid ujumisvest ja päästevest minu seljas. Stefan andis mulle oma T-särgi kaitsmaks minu nahka päikese eest. Me palvetasime, et tuul järele annaks, ja lained vaibusid. Me palusime õhtupimedust, sest meil olid tõrvikud. Palusime, et kasvõi üksainus laev ilmuks ...
Umbes 12 tunni möödudes kuulsime mootori heli. Ootasime, et see tuleks lähemale. Siis lasime välja raketi ja süütasime pürotehnika. Nad suunasid meie peale valguse. Me süütasime teise raketi. Ja nad ei peatunud. Ei! See ei saa nii olla?