Epeenaiskonna nõrkus võib peituda liikmete tugevuses

Jaan Martinson Foto: Tiina Kõrtsini / Õhtuleht

Eesti naisvehklemine on kõva, ent tugevus võib osutuda nõrkuseks. Naiskond – Irina Embrich, Julia Beljajeva, Erika Kirpu ja Kristina Kuusk – on aastatega end sisse töötanud, tulnud Euroopa meistriks, võitnud MMilt hõbeda ja pronksi, kuid nüüd ihkavad täiskasvanute sekka jõudnud juunioride maailmameister Katrina Lehis ja vigastusest paranenud Nelli Paju end nelikusse murda. Konkurents on tore, ent uued tulijad, olgu nad individuaalselt nii kõvad kui tahes, ei pruugi naiskonda tugevamaks teha.  

Kahe nädala pärast, hooaja esimesel MK-etapil, alustab epeenaiskond võitlust koha eest päikese all ehk jahti Rio de Janeiro olümpiapiletitele. Olümpiapunkte, tõsi, hakatakse jagama tulevast sügisest, kuid tänavu tuleb kerkida edetabelis võimalikult kõrgele, et saaks otsustavatel turniiridel parema asetuse. Edetabel lüüakse lukku kevadel 2016 ning naiskond pääseb Riosse juhul, kui on maailmas viie-kuue seas. Kui pole, võib üks-kaks meie vehklejat jõuda olümpiale individuaalse reitingu või valikturniiri kaudu.

Eesti epeenaiskonna koostamisel on kehtestatud kindlad reeglid: koduse edetabeli kaks parimat on automaatselt nelja seas, kaks valib peatreener Kaido Kaaberma. Praegu pole muret, medalinelik on ka edetabelis ees, kuid äsja Eesti karikavõistlused võitnud Paju ja kolmandaks tulnud Lehis hingavad tihedalt kuklasse. Mõlemad vehklevad ka Legano MK-etapil ning võivad edu korral järjestuse segi pöörata.