Jaak Aaviksoo: soovmõtlejad, keda teenite?

Jaak Aaviksoo Foto: Peeter Langovits / Postimees

Eesti on rahvus­küsimuses üldises plaanis õigel teel ja kurssi annab korrigeerida ka vastandumata, veel vähem on vaja ajaloo tagasi pööramist, nagu kohati üritab praegune haridus­minister ja tema akadeemilised sõbrad, kirjutab endine haridus­minister, praegune riigi­kogu liige Jaak Aaviksoo (IRL).

Eesti lähiajalugu on meile pärandanud üsna keerulise ühiskondliku keskkonna – okupatsiooniaastate vägivaldsed demograafilised protsessid ei tekitanud mitte ainult etnilist ja keelelist mitmekesisust, vaid lõid ühtaegu ka pinnase üsna erinevate, kohati suisa vastanduvate ajaloo- ja ühiskonnakäsitluste levikuks. Taasiseseisvunud Eesti ülesandeks on olnud eelnevaga kaasnevatele raskustele vaatamata edendada ja arendada oma riiki ja teha seda kõigi siin elavate inimeste huve arvesse võttes. See on meil õnnestunud.

Muidugi, paljud meist unistavad palju homogeensemast ühiskonnast, kus puuduksid vastasseisud ja erinevate ühiskonnagruppide vahelised lõhed nii heaolus kui ilmavaates. On tähelepanuväärne reegel, et kui tegelikkus nendele unistustele ei vasta, süüdistatakse valitsuse integratsioonipoliitikat. Järjekordselt tõstatus lõimumispoliitika läbikukkumine Juhan Kivirähki artiklis «Tark lõimumispoliitika või tahte triumf?» (PM 30.09). Kui Kivirähk näib tõsimeeli uskuvat, et «targa» lõimumispoliitikaga on napi kahekümne aastaga võimalik ületada etnilised ja põhimõttelised ideoloogilised erimeelsused ning kujundada üksmeelne ja harmooniline arusaamine muuhulgas nõukogude okupatsioonist ja/või vabatahtlikust ühinemisest suure vene rahvaga, siis on asi päris halb. Mõned ühiskondlikud muutused vajavad ka parimatel asjaoludel lihtsalt palju-palju rohkem aega.