Kiikame «Kööki»

Võttepäev on alanud: äratus laupäeva- ja pühapäevahommikul kella seitsme paiku, koju õhtul kella kaheksa paiku – selline on seriaalitegija vabatahtlikult valitud elu. Foto: Martin Ilustrumm

Kodumaised seriaalid on taas tele-eetri vallutanud. Arter käis ühel laupäevahommikul uurimas, kuidas üht neist tehakse.

Tallinnas Mustamäel, üsna trollide lõpp-peatuse lähedal ei oskaks aimatagi, et lõunasöögirestoranis Mets (mille olemasolu ühe kontorihoone esimesel korrusel samuti aimata ei oska) käib sel päikselisel puhkepäevahommikul kibe töö. Süüa tehakse ka, aga see pole täna põhiline.

«Vaikust! Võte!» kostab režissööri hõikeid restorani köögist, ja arvestades sellega, et läbi mati klaasukse kumab söögisaaligi eredat prožektorivalgust, pole kahtlust, et Kanal 2 eetri esmaspäevaõhtuti vallutava «Köögi» võte juba käib. Käib juba mõnda aega, ehkki kell on alles kümne ringis.

Ja kui ehk algul tundus praegu võtteplatsilt eemale jäävas söögisaalis (kus mõnede näitlejate pilk ainiti arvutiekraanile suunatud ning grimeerija ja kostümeerijagi omavahel sosinal suhtlevad) valitsev vaikus kergelt kummastav, on see nüüd täiesti mõistetav. Iga valjem krõps või piuks võib põhjustada olukorra, et helimees klaasukse vahelt pea välja pistab ja küsib, kas vaiksemalt ei saaks.

«Sõidukas» määrab kõik

«Suletud uste taga», «Saladused», «Naabriplika», «Keskea rõõmud», «Köök», mitmed reklaamid – selline on poolihääli asjatava stilisti Maarika Karu senine kogemuste pagas. ««Köögis» on selle võrra lihtsam, et võtted toimuvad ühes paigas, me ei seikle ringi ühelt võttepaigalt teisele,» räägib ta. «Riietusruum, köök, tualett, söögisaal – kõik!»

Kuna võtted toimuvad reeglina igal laupäeval ja pühapäeval, vastutab Karu selle eest, et kostüümid oleksid laupäevahommikul võtta ja pühapäevaõhtul pesumajja viimiseks valmis.

Jube. See tähendab, et seriaalitegijail on kõik puhkepäevad alati töised?!

«See on valikute küsimus, kas tahad laupäeval ja pühapäeval tööl olla või mitte. Mina pean platsil olema kell üheksa. Kuna olen vabakutseline, siis pean sellega arvestama,» lausub Karu. Juhtub sedagi, et keegi vahel sisse magab, aga tühjast tüli ei tõuse – omavahelised head suhted on üks seriaalitegemise aluseid.

Tänase võttepäevaga salvestatakse kaheksateist stseeni ning lõpp terendab alles kella kaheksa paiku õhtul. Kus, kes ja millal võttel olema peavad, seda on näha üksikasjalikust päevakavast, call-sheet’ist ehk «sõidukast», nagu seda millegipärast kutsutakse.

«Sõidukalt» leiab tegijate telefoninumbrid, võtte alguse ja lõpu ning lõunapausi aja, mitu toiduportsu lõunaks on tellitud ja mitu neist on taimetoitu. Isegi selle, mis kell päike tõuseb ja loojub. Olulisim osa on aga kirjas allpool, kus minutilise täpsusega märgitud stseeni number ja selle salvestamiseks ette nähtud aeg (keskmiselt pool tundi), aeg (päev, öö või õhtu), interjöör või eksterjöör, lokatsioon, stseeni kirjeldus (näiteks «Kaspar suudleb Natalid. Lepivad kokku, et räägivad teistele, justkui nad oleksid seksinud») ning tegelaskujud, kes stseenis osalevad. Tulbas «Lisainfo» on kirjas «vein», «menüü», «Vika mobiil», «toit taldrikul», «koerake 1, koerake 2» jmt.

Näitlejaks otse Facebookist

Grimeerija Liisi Roht («Naabriplika», «Ühikarotid», «Köök», «Keskea rõõmud», mängufilmid «Detsembrikuumus», «Risttuules», «Must alpinist» jt), kes parasjagu Vika osatäitja Margaret Kodusaare soengu ja grimmi oma hoolde võtnud, tunnistab, et grimmikunstnikul on seriaalis eriti huvitav siis, kui võtetega alustatakse. Kui alles mõeldakse, milline üks või teine karakter välja näeb. «Kõige keerulisem on aga hoida järjepidevust, et tegelaskujude välimus ja soengud ei muutuks,» räägib ta. «Ühesuguste soengute hoidmisega – võtetega läheb ju aega kaks-kolm kuud – on tulnud varem apse sisse küll, aga nüüd oleme targemad. Enam me neid ei muuda, pealegi on vaatajal siis lihtsam vaadata ja tegelasi ära tunda.»

Selgi hommikul vaatas Roht näitlejate juuksepikkuse kriitilise pilguga üle ning nii mõnigi pidi juuksuri- ja grimmitooli istuma. Näitlejatest «tuunivat» ennast ise vaid juuksuriametit pidav Lauri Pedaja, tema hoolde on end usaldanud ka Kristjan Kasearu. «See teeb elu lihtsamaks,» rõõmustab Roht.

Vika rolli esitav Margaret Kodusaar, argielus tantsustuudio DanceAct töötaja, üllatab, kui ütleb, et seriaali üks produtsente Ergo Kuld avastas ta – nii kummaline kui see ka pole – Facebookist ning kutsus casting’ule. «Pidin seal erinevaid inimtüüpe mängima. Armastavat, ülbet tüüpi ja isegi purjus inimest,» muheleb ta. Esma­avastamisest esimese võtteni kulus umbes pool aastat.

«Närv oli sees. Uued inimesed, uus keskkond, ei tea täpselt, mida oodata, aga sain päris kiiresti lainele,» meenutab Kodusaar esimest võttepäeva.

Äkitselt astub söögisaali produtsent Martin Algus, toob võteteks vajalikku butafooriat juurde ning ütleb, et «Kööki» on võrreldes teiste sarjadega äärmiselt keeruline üles võtta. «Toidu isuäratavalt näitamine on keeruline. Tõeline väljakutse kunstnikule. Lisaks on «Köök» väga tempoka režiiga, pooletunnise osa kohta on stseene rohkem kui tunnise sarja puhul.»

Toiduainete apetiitsuse eest kannab hoolt Radisson Blu Olümpia peakokk Andres Rahula. «Särav, läikiv, erk, värviline,» iseloomustab ta. «Pean vaeva nägema, et roog näeks välja, nagu see oleks valmis, ehkki on tihti alles pooltoores, sest praadimishelisid ei saa tekitada.»

Seriaalis valmistatavad road söövad tavaliselt ära need, kellele need rolli tõttu ette antakse, aga vahel saavad veidi maitsta ka taustajõud.

Puhkepaus enne lõunapausi

Enne lõunat tehakse väike puhkepaus ning õue astub värsket õhku hingama ka «Ühikarottidest» tuttav Salme Poopuu, kes «Köögis» astub üles nõudepesija Leili rollis.

«Seni on mul veel tummad stseenid, ma pole jõudnud veel ennast avada,» muljetab Poopuu. «Loodan, et edaspidi antakse mullegi sõna.» Täna on talle palju rõõmu pakkunud pigem taaskohtumine Lauri Pedajaga, kellega nad «Ühikarottides» mitu puuda soola ära söönud.

Erinevalt Poopuust on Indrek Taalmaale peakoka kehastamine esimene läbiv seriaaliroll. Ta kiidab tiimi taevani ning tunnistab, et ennist istus ta – nagu nii mõnigi teine näitleja – arvuti ees mitte selleks, et niisama surfata, vaid stseeni õppida. «Eks ma kodus vaatan ka, aga siin võetakse stseene sarja erinevatesse osadesse. Pead kogu aeg mõtlema, mis on enne toimunud. See ongi keeruline.»

Endisele Postimehe fotoosakonna juhatajale Raigo Pajulale on töö operaatorina põnev väljakutse. «Suur vahe on,» võrdleb ta seda pressifotograafi ametiga. «Algul võib tunduda, et mis seal ikka, pilt on pilt, aga kõik on hoopis teistmoodi. On, mida õppida, ja vastutus on suur. Muidugi on ka praaki ette tulnud, aga siis teeme duubli uuesti!»

Võib-olla tuleb duubleid veel tükk aega teha, sest reiting on «Köögil» hea ja ehk tuleb 10-osalisele esimesele hooajale järgki. Venemaal, kust «Köögi» formaat pärit, läheb juba neljas.

Varsti on lõunaaeg. Ja tegelikult on täna hõrgutiste asemel menüüs hoopis… kana riisi ja seenekastmega.