Läände sattunud KGB saladokumendid paljastavad uusi fakte ka Eesti kohta

NN Mitrohhini arhiivi dokumendid Cambridge'is. Foto: SCANPIX

Suvel tehti kõigile huvilistele kättesaadavaks suurim läände sattunud KGB saladokumente sisaldav nn Mitrohhini arhiiv, milles on nii mõndagi huvitavat ka Eesti ja eestlaste kohta.

Cambridge ülikooli arhiiv Inglismaal kubiseb luuremaailma tippsaladustest. Seal on rabavad tõendid sellest, kuidas venelased varastasid ameeriklastelt aatompommi, kuidas Briti luure kubises KGB heaks töötanud reeturitest ja kuidas tšekistid kavandasid paavst Johannes Paulus II palgamõrva, vahendas ERR Uudised Eestist esimesena arhiivile ligipääsu saanud ETV saadet «Pealtnägija».

Aga seal on ka seniavaldamata dokumendid, mis räägivad Eesti rollist külma sõja aegsetes spiooniafäärides ning, nagu näitas ootamatu leid tuhandete dokumentide seast, ei ole kapo ametnik Eston Kohver sugugi esimene Eesti julgeolekutöötaja, kelle Kreml röövis ja vägisi teise riiki smugeldas.

Kuid see pole kaugeltki ainus Eestiga seotud põrutav leid Mitrohhini arhiivist. Et materjali autentsust kontrollida ja sisu mõista, aitas «Pealtnägijal» dokumentidega tutvuda ajaloolane Meelis Saueauk. Tema sõnul on Mitrohhini arhiiv kõige täiuslikum kogu ühe välisluureteenistuse sisemisest dokumentatsioonist.

Kui Kremlis hõõrutakse täna rõõmust käsi, sest äsja suudeti spioonisõjas üle kavaldada pisike Eesti, siis see on kõigest üks punktivõit võrreldes ajaloo suurima katastroofiga, mille põhjustas venelastele Vassili Mitrohhin - 30 aastat KGB arhivaarina töötanud mees, kes tassis salaja Läände Moskva kõige salajasemad dokumendid. Raputavad saladused, mille põhjal ilmunud raamatud osteti ka Eestist ära nagu soojad saiad.

«Mitrohhin on minu arvates kangelane, sest ta tegi palju tööd omaette. Ta ei teadnud, kas ta jääb vahele. Polnud plaani tema päästmiseks, kui miski peaks viltu minema. Ta võttis kõik riskid enda kanda ja andis meile suurepärase pildi selle uskumatult kurja ja ohtliku süsteemi toimimisest,» selgitas The Economisti ajakirjanik ja luureekspert Edward Lucas.

Vahelejäämine oleks toonud kaasa hukkamise

1922. aastal sündinud Vassili Mitrohhin töötas KGB-s 1940. aastate lõpust kuni pensionini. Alustanud karjääri ohtlikel erioperatsioonidel, määrati ta varsti välisluure arhiivi, kus tal oli 30 aasta jooksul piiramatu ligipääs Nõukogude Liidu kõige salajasematele dokumentidele ja täispilt KGB ülemaailmsest spioonivõrgustikust.

«Ta kaotas usu nõukogude süsteemi ja otsustas, et tahab Läänt aidata. Ta hakkas dokumente pisikestele paberitükkidele kopeerima. Viis need salaja välja ja hoidis oma suvilas plekk-karbis. See oli tohutu risk. Vahelejäämise korral oleks ta spioneerimise eest hukatud,» selgitas Lucas.

Hulljulge Mitrohhin peitis kõigepealt imepisikestele paberitükkidele ümberkirjutatud dokumendid kingade sisse ja toimetas sel viisl kinnisest luuretöötajate alast välja. Aegapidi muutus arhivaar julgemaks ja hakkas saladokumente kopeerima tavalistele lehtedele, mille viis välja pintsaku- ja püksitaskus.

«Olen näinud mõnda avalikustatud paberilehte. Need on väga väikeses kirjas. Üsna vilets venekeelne käekiri, päris raske lugeda,» märkis Lucas.

Imekombel ei peetud Mitrohhinit kordagi kinni ega otsitud läbi. Koju jõudes peitis mees paberid madratsi alla ja viis hiljem suvilasse Moskva lähistel, kus ta materjalid ümber trükkis. Selleks ajaks, kui Mitrohhin 1984. aastal KGBst pensionile saadeti, jõudis ta sel vaevalisel moel kopeerida tuhandeid dokumente, mida lõpuks kogunes kokku 33 kasti.

«Kui jõudis kätte perestroika aeg ja Nõukogude Liit lagunes, otsis ta kontakti välismaa diplomaatidega. See tal ka õnnestus. Paar kohtumist leidsid aset ühes Balti vabariigi pealinnas,» ütles Tartu ülikooli teadur ja Eesti Mälu Instituudi vanemteadur Meelis Saueauk.

Luurelugude fanaatikute hulgas on alati loodetud, et see oli just Tallinnas Kentmanni tänaval asunud Briti saatkond, kuhu Mitrohhin 1992. aastal ootamatult sisse astus ning oma trumbid lauale lõi. Nüüd on aga selgunud, et Eestil ei olnud Mitrohhini saladuste Läände jõudmisega mingit pistmist.

«Minu teada läks ta Riiga ja sealsesse Ameerika suursaatkonda. Ta saadeti minema, sest teda peeti provokaatoriks. Siis ta läks Briti suursaatkonda, kus sai kontakti MI6 luureosakonnaga, mille töötaja mõistis tema pakutud materjalide tähtsust. Siis korraldati tema arhiivi väljaviimine Venemaalt. Seda lugu pole kunagi räägitud, aga tema suvilasse maetud plekk-kast ülitähtsate dokumentidega viidi Venemaalt turvaliselt välja,» selgitas Lucas.

Mitrohhini ja tema arhiivi smugeldamist läände hoiti suure saladuskatte all kuni 1999. aastani, kuni Briti luure töötas tuhanded leheküljed saladusi läbi ja jagas neid kõigi oma partneritega, alustades ameeriklastest ja lõpetades austraallastega. Kas ja mida toona Eesti eriteenistustele räägiti, pole teada.

Ehkki vihjeid ilmus pressis varemgi, tuli kõik pauguga välja, kui Cambridge’i ülikooli ajaloolane Christopher Andrew avaldas koos Mitrohhiniga 1999. aastal poliitika- ja luuremaailma šokeerinud koguteose "Mitrohhini arhiiv». Toona ei toodud kaugeltki kõike päevavalgele. Alles sel suvel, 10 aastat pärast endise KGB-lase surma, tehti Cambridge’is hoitav arhiiv ilma suurema kärata kõigile avalikult kättesaadavaks.

Arhiiv paljastab Stalini salasepitsused

Meelis Saueauk avastas Cambridge'is arhiiviga tutvudes dokumendi sündmusest, mida Eesti ajaloolased on kogu aeg kahtlustanud, aga pole suutnud tõestada.

«Näiteks oli seal väljavõte ühest informatsioonist, kus kirjeldakse seda, kuidas juba 1940. aasta aprillis tegi Stalin Kremlis Riia nõukogude luure residendi osavõtul teatavaks, et varsti toimub uute nõukogude vägede sisseviimine Balti riikidesse,» kirjeldas Saueauk.

See tähendab, et arhiivis on ärakiri 1940. aasta 22. aprillil toimunud kohtumisest, kus osalesid lisaks Stalinile veel luurejuht Beria ja välisminister Molotov. Kohtumisel käis jutt olukorrast Baltikumis ja vägede sisseviimisest. Muuhulgas hoiatas Stalin kohalviibijaid: «See, millest siin räägiti, mitte kellelegi mitte sõnagi, isegi teie otsestele ülemustele.»

Ometi jõudis see info KGB arhiivi ja Vassili Mitrohhini kaudu avalikkuseni.

«On viiteid, et planeerimine algas märksa varem kui ultimaatumid jõudsid Balti riikideni, aga, nagu ma ütlesin, on teine asi seda lugeda kuskilt eraldi dokumendist,» märkis ajaloolane.

Huvipakkuvat on ka luurehuvilistele

Kui see ärakiri paneb käsi hõõruma ajaloolased, siis pärleid leidub ka luurehuvilistele. Paljud teavad Mitrohhini seni kõige skandaalsemat Eestiga seotud paljastust, et siit pärit Venemaa patriarh Aleksius II oli nõukogude ajal Eesti metropoliidina KGB agent varjunimega Drozdov ehk Rästas.

Napp aruanne on aga selle kohta, et CIA heaks töötas pärast Teist maailmasõda eestlane Vladimir Kivi, kelle KGB röövis Lääne-Berliinist. Pikka kasvu rahulik blond Eesti soost CIA agent Vladimir Kivi jootis purju ja toimetas vaenlase kätte üks külma sõja kurikuulsamaid topeltagente. Kivi lõpetas Gulagis.

Luurati ka pagulaste järgi. Lucase sõnul oli KGB-l pagulaste vastu suur huvi.

«Üks nupuke on selle kohta, et näiteks 1963. aastal töötas nõukogude välisluures Eesti pagulastega ehk, nagu neid KGB keeles nimetati, emigrantidega kokku 11 agenti,» märkis Saueauk.

Arhiivist ei tule välja, kas need 11 agenti olid eestlased või mitte. Samas peeti näiteks Eesti pagulasi tähtsamaks Valgevene diasporaast, kellega töötas samal ajal vaid viis agenti.

Samuti püüti mõjutada välisriikide poliitilist juhtkonda ning elanikkonna arvamust

«1978. aastal oli nõukogude luure Genfi residentuuriga seotud keegi Eesti päritolu argentiinlane, kes olla isegi osalenud aktiivmeetmetes. Need on sellised toimingud, mis kujutasid endast desinformatsiooni levitamist Lääne avalikkuse eest,» selgitas Saueauk.

Konkreetseid Eesti nimesid on Mitrohhini ümbertrükkides kõige rohkem peatükis, kus räägitakse dissidentidest ehk agentuurasjast «Konspiraatorid». Näiteks mainitakse Kalju Mätikut, kes osales 1970. aastatel nõukogudevastases organisatsioonis Eesti Demokraatlik Liikumine ja saadeti selle eest aastateks vangilaagrisse.

Teeme Inglismaal dokumentidest koopiad, toome need Eestisse ja näitame härra Mätikule.

Inglismaalt toodud dokumentidest nähtub, et KGB jälgis salaja Mätikut ja tema aatekaaslasi palju pikemalt kui seni arvati.

Saueauk on praeguseks läbi töötatud vaid kolmandiku materjalist ja suure tõenäosusega tuleb leide juurde.