Oletan, et sa ei kuule mind

Kurt Billy (Pääru Oja, paremal) ja tema perekond (Tiit Sukk, Tõnu Oja, Kaie Mihkelson ja Piret Krumm) lavastuses «Hõimud». Foto: Teet Malsroos

Nina Raine’i «Hõimud» («Tribes», 2010) on värske valik kaasaegsest dramaturgiast, mis rikastab draamateatri mängukava, ärgitab mõtlema ja teeb rahutuks, aga mõjub teraapiliselt. Kui esietenduse vaheajal arutleti veidi ebalevalt, kas kellelgi on tutvuskonnas kurte inimesi, siis koduteel mõtlesin nähtust-kuuldust juba isiklikumalt. «Hõimud» on osavalt kirjutatud näidend suhtlemisraskustest, suutmatusest üksteist, aga ka iseennast kuulda, kuulata.

Loo keskmes sünnist saadik kurt noormees Billy, teda ümbritsev perekond ja sinna «hõimu» uustulnukana sisenev Billy tüdruksõber Sylvia, kelle kuulmine pärilikkuse tõttu kadumas. Puuetega inimeste teema testib publiku empaatiat ja samas võimet üldistada.

Priit Pedajase lavastus mõjub karge ja allhoovuses tundlikuna, näitlejad mängivad hoolivalt, hetketist sentimentaalsuse ohtu igaüks oma rollist sõltuvalt ületades, kord leebelt, kord tormakalt. Muusika lisab nukrust nagu vihmatilk haaval ja mustade lindude parv toaseinal (kunstnik Riina Degtjarenko) sahistab kergeid tumetiibu.