Juhan Kivirähk: tark lõimumispoliitika või tahte triumf?

Juhan Kivirähk Foto: Pm

Selge, et Eesti kooliharidus peab igale vene noorele tagama korraliku riigi­keeleoskuse, kuid poliitikutel tuleks endale aru anda, et lõimu­mis­protsesside suunamisel on tarvis nii takti­tunnet kui aega, kirjutab sotsioloog Juhan Kivirähk.

Paunvere kihelkonnakool XIX sajandi viimasel kümnendil. Eestlasest õpetaja Laur annab eesti lastele geograafiatundi – vene keeles, sest nii näevad ette Vene keisririigi seadused. Joosep Toots, kes jäi tunnis hätta isegi vene keele «jäti» kirjutamisega, ei saa õpetaja jutust «sõrmeküüne väärtki aru». Alles kooliaasta lõpu poole saab ta juhuslikus vestluses oma vanemalt koolikaaslaselt Vipperilt teada, et maakera on ümmargune ning sellel on külgetõmbejõud, mistõttu iga õhku visatud kivi maa peale tagasi langeb.

XXI sajandi teine kümnend Eestis. Venelannast õpetaja Anna Mihhailovna õpetab vene lastele geograafiat – eesti keeles, sest nii on ette nähtud Eesti Vabariigi seadustega. Noored vene Tootsid aga vaatavad igavledes aknast välja, sest nad ei saa õpetaja jutust «sõrmeküüne väärtki aru». Ja ega ka õpetaja oma teadmisi täies ulatuses eesti keelde ümber panna mõista. Aga seadus nõuab ja õpetaja pingutab – kuigi lõppkokkuvõttes jäävad nigelaks õpilaste aineteadmised ning ka eesti keele oskuse paranemisele ei aita selline potjomkinlik tunnipidamine kuidagi kaasa.