Tänavuste andmete kogumine veel käib, aga näiteks mullu pöördus Seksuaaltervise Kliiniku poole kokku 195 prostitutsiooni kaasatud naist. Ankeetidele vastas 120 naist, kellest 46 olid kliiniku esmakülastajad ning 74 korduvkülastajat. Tunamullu oli külastajate arv isegi veidi suurem.
«On selge, et massaažisalongides tegutsevad isikud on seksuaalse ekspluateerimise ja ka inimkaubanduse vaatenurgast riskirühm. Inimkaubandus on aga Eesti õigusruumis esimese astme kuritegu, mille ohvritele peab riik tagama kõik vajalikud teenused seni, kuni ohver seda vajab. Tegemist on väga kallite teenustega,» tõi Eespere välja.
«Massaažisalongide arv võib olla on tõesti kasvanud viimase paari aasta jooksul, samuti on Tallinnas rohkelt kortereid, kus enda keha müüakse. Aga see on pigem sotsiaalne probleem,» nentis põhja prefektuuri organiseeritud ja raskete kuritegude talituse juht Leho Laur.
Ta tuletas meelde, et enda müümine ei ole kuritegu.
«Täna moodustavad massi prostituudid, kes kasutavad kahe peale korterit ja tõstavad seal vaheldumisi toru, et klientiga kohtumisi kokku leppida. See on täna klassika, selle puhul on raske rääkida inimkaubandusest,» selgitas Laur lisades, et sellistel naistel ei ole katuseorganisatsiooni, neid ei ekspluateerita. «Nad ekspluateerivad end ise ja müüvad vabatahtlikult enda keha.»
Seda teevad nad sotsiaalsetel põhjustel – sellistel naistel on sageli poolik haridustee, probleemne perekond, teinekord ka sõltuvushäired. Oma keha müüvad nad, sest pole suutnud muud viisi raha teenimiseks leida. «Politsei ei tohi lasta teistel inimestel kasu teenida selliste naiste raskest olukorrast, aga kui inimene töötab korterbordellis ja vahendustegevust seal ei ole, siis ei ole see kuritegevus,» lisas Laur.