Õigusemõistmine pole tavainimesele kättesaadav

Riigikohtu esimehe Priit Pikamäe arvates ei tasu kohtuasjade hulga kasvamises näha probleemi – on hea, et inimesed ajavad asju kohtus vaieldes, mitte omavoli korras. Foto: Margus Ansu

Riigikohtu esimehe Priit Pikamäe sõnul on aidanud õigusemõistmise kiiremaks muutumisele kaasa kohtujuristide palkamine, kuid otsuste kvaliteet on kahjuks ebaühtlane.

Täna alanud õigusemõistmise nädalal kõneleb riigikohtu esimees Priit Pikamäe muuhulgas nii õigusabi kättesaamatusest tavainimesele kui sellest, et haldus- ja maakohtute kaebuste lahendamise tempo on küll kasvanud, ent sageli kvaliteedi arvelt.

Kui kättesaadav on õigusemõistmine Eestis praegu lihtsale inimesele? Mulle tundub, et ei ole kuigi kättesaadav?

Teile tundub õigesti. Ei olegi eriti kättesaadav. Tsiviilkohtumenetlus on küll põhimõtteliselt üles ehitatud selliselt, et kohtusse saaks pöörduda ka õigusteadmisteta inimesed, aga kui me vaatame tegelikkust, siis praktikas ei ole tavalisel inimesel väga lihtne tulla kaebusega kohtusse. See eeldab mingisuguseid minimaalseidki õigusteadmisi.

Niisiis on alati lihtsam ja võib-olla on ka õigused paremini kaitstud, kui võtta endale professionaalne esindaja. Kui me nüüd aga vaatame advokaatide tunnihindu (Postimehe hinnangul jäävad advokaatide tunnitasud üldiselt 100–200 euro vahele, aga leidub nii odavamaid kui kallimaid büroosid. – N. N.), siis see ei ole kaugeltki igaühele taskukohane.

Vahepeal olid suureks takistuseks ka liiga kõrged kohtulõivud. Kui kohtulõiv on juba selline, et kipub sisuliselt välja suretama kohtusse pöördumise õigust üldse, siis on see kaugel normaalsest. Lõive on nüüd seadusandja tuntavalt alandanud ja siin on olukord paranenud.

Aga ikkagi on õigusabi hinnad Eestis kõrged. Ja kuigi on võimalik taotleda riigi õigusabi, ei tähenda see alati, et üldse ei tule kellelegi maksta – ikka tuleb tagantjärele hüvitada kulud.

Kuidas hindate riigi õigusabi kvaliteeti – on see kehvem kui inimese enda palgatud esindaja puhul?

Ma ei julge sellist üldistust teha, kõik sõltub ikkagi sellest, kes õigusabi osutab, tema südametunnistusest ja eetikast. Ei saa öelda, et riigi õigusabi tähendab alati järeleandmisi kvaliteedis.

Kui me räägime kriminaalmenetlustest, siis seal on riigi kehtestatud tunnitariifid muidugi kordades madalamad turuhinnast. Sellele on advokatuur ka korduvalt tähelepanu juhtinud ja selgitanud, et ei pea enam võimalikuks osutada sellise hinnaga teenust. Samas on ka riigi võimalused piiratud.

Täna algab õigusemõistmise nädal, mille üks hitte on tasuta osutatav õigusabi. See näitabki, et Eesti inimestel on õigusabi kättesaamisel tõsised vajakajäämised.

Ja ometi on poliitikud rääkinud kogu aeg selle probleemi lahendamisest, samas probleem ei lahene.

Ei lahene jah. Raske isegi öelda, kuhu koer on maetud. Tudengid räägivad, et tasuta nõustamise käigus nende ette toodavad probleemid on sageli väga keerulised, ja selge, et inimesel on vaja professionaalset nõustamist. Paraku ei anna majanduslik seis võimalust.

Ja samas on see tegelikult paradoksaalne, arvestades, kui palju meil koolitati 1990. ja 2000. aastatel juriste. Vaatamata sellele on ikkagi raskusi õigusabi kättesaamisel.

Kas võib öelda, et probleem pole mitte juristide puudus, vaid õigusabi maksumus?

Ilmselt see küsimus lõppkokkuvõttes sinna välja jõuab. Teistpidi tundub, et juristi elukutse on nii universaalne, et meil pole erinevalt Lääne-Euroopast ka juristide tööpuudust.

Sirvin siin seda teie antud kirjalikku ülevaadet riigikohtu tööst ja näen, et teie töökoormus on aina kasvanud.

See on erinevate kolleegiumide lõikes erinev, aga laias laastus on kasvanud tõesti. Kõige siksakilisem on põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi koormus. Eelmine aasta oli rekordaasta, tervelt 66 asja. See oli seotud vahetult kohtulõivude põhiseaduspärasuse kontrolliga.

2009. aastal kergitas riigikogu drastiliselt kohtulõive, ja mitte protsentides, vaid kordades. Meile hakati esitama järjepanu taotlusi, et kontrolliksime, kas kohtusse pöördumise lõivud vastavad põhiseadusele. Valdavalt riigikohus vastaski, et need on põhiseaduse vastased.

Alles tänavu jaanipäeva eel otsustas parlament tagasiulatuvalt, et neid kõrgeid lõive ei rakendata enam pooleliolevates kohtuasjades. Nüüd tundub, et see kaebuste laviin on lõppenud.

Mis puutub tsiviil- ja kriminaalkolleegiumidesse, siis nende töökoormus on järjest kasvanud. Ka tänavu esimese kvartali võrdlus eelmise aasta sama ajaga kinnitab, et menetlustaotluste hulk kasvas kiiresti nii tsiviil-, aga ka kriminaalasjades.

Miks see on ikkagi kasvanud?

Eks see tuleneb kohtusüsteemi toimimise loogikast – kohtuastmed on omavahel seotud ühendatud anumate põhimõttel. Mida suurem koormus esimeses ja teises astmes, seda suurem on see ka meil.

Ehk oskate siis öelda, miks on haldus- ja maakohtute koormus kasvanud?

Seda ei oskagi päris täpselt öelda. Kui me vaatame tsiviilasju, siis oli suur kasv kriisiaegadel.

See on arusaadav. Pärast seda toimus paar aastat langust, aga möödunud aastal hakkas tsiviilasjade hulk uuesti kasvama. Keeruline öelda, millest see on tingitud. Samas on üldise tendentsina kriminaalasjade hulk esimeses astmes siiski mõnevõrra vähenenud, mis on seotud üldise kuritegevuse kahanemisega.

Teisalt on jällegi kasvanud väärteoasjade hulk, need on põhiliselt kodanike kaebused kohtuvälise menetleja  – näiteks politsei – otsuste peale.

Niisiis meeldib eestlastele järjest rohkem vaielda?

Tundub nii, aga eks see iseloomustabki eestlase arhetüüpi ... Oma õiguse taganõudmine.

Et paneme selle maade piiri ikka paika?

Ja kohtusse pöördumine on selle loogiline jätk. On siiski hea, et inimesed ajavad asju kohtus vaieldes, mitte omavoli korras.

Õigusemõistmine on muutunud haldus- ja maakohtutes kiiremaks, miks see nii on?

Sellel on otsene seos eelmisel aastal rakendunud kohtujuristi projektiga. Hiljuti võeti vastu seadusemuudatus, mis näeb ette, et esimese ja teise astme kohtunikud saavad endale abiks kohtujuristid. See on üldse suurim taasiseseisvumise järgne investeering kohtusüsteemi inimvarasse.

2013. aastal said kohtujuristid kõik Harju maakohtu kohtunikud. Varem oli kohtunikul abiks istungisekretär ja mõnel juhul ka konsultant. Kohtujuristide abi teeb asjade menetlemise loomulikult kiiremaks – Tallinna ringkonnakohtu töökoormus kasvas seepeale lausa plahvatuslikult, circa poole tuhande asja võrra aastas. Ja kui juba kasvab ringkonnakohtu töökoormus, siis kandub see varem või hiljem üle ka riigikohtule.

Ka Tartu maakohus on juba osaliselt kohtujuristidega kaetud, see töö saab tehtud järgmisel aastal. Plaan on katta kohtujuristidega kõik esimese ja teise astme kohtud.

Kohtujuristide abil suudeti kiiremini lahendada ka n-ö vanu jääke, mis pärinesid otsapidi kriisiaastatest. Kriisi ajal kahanes ju ka kohtunike hulk – polnud raha vabanenud kohtade täitmiseks.

Kuidas on teie hinnangul ajas muutunud haldus- ja maakohtute otsuste kvaliteet?

Eks ta on võrdlemisi erinev, tunnistan ausalt. Kui rääkida siin meie majas kolleegidega, siis on mõnedki neist mures, et esimese astme kohtute asjade lahendamise kiirus on küll kasvanud, aga seejuures makstakse teinekord lõivu ka kvaliteedile.

Tundub, et lahendi saab võrreldes varasemaga kätte küll kiiremini, aga paraku on kasvanud ka lahenditesse sisse lipsanud vigade hulk, mida ringkonnakohus ja riigikohus peavad parandama. Vahepeal tundus, et oluline oli ainult jääkide menetlemine ja asjade lahendamine, aga mitte otsuse kvaliteet.

Teie eelkäija Märt Rask kavandas riigikohtule uut maja, mille peale kirjutasin ühe küünilise kommentaari. Kui täidetud see maja siin Tartus Toomemäel ikkagi on?

Riigikohtunike hulk ei ole kasvanud 2002. aastast – see on 19 kohtunikku, kokku töötab meil pisut üle saja inimese.

Mis puutub sellesse majja, siis seda teie – nagu te ütlete, küünilist – kommentaari mäletatakse siin majas väga hästi. Aga ega see minu eelkäija maja küsimusega tegelemine polnud päris asjatu. Püüdsime leida Tartu linnas teist krunti, kuhu kolida, aga jõudsime järeldusele, et pole paremat kohta kui see, kus me oleme. Otsustasime, et me ei lähe siit kuhugi.

Aga see maja tuleb korda teha. Häda pole niivõrd selles, et meil oleks ruumi juurde vaja. Häda on pigem selles, et see maja ei vasta nüüdisaja ühiskondlike hoonete nõuetele. Kui te tulite alt sisse, siis te kindlasti märkasite seda mõrtsukalikku treppi. Kujutame nüüd ette, et siia majja soovib tulla mõni ratastoolis inimene. Ma ei tea, kuidas me ta siia majja saame.

Meil ei ole siiani lifti – toimikuid tassitakse kolmandale korrusele seljas.

Hoone renoveeriti praegusele kujule 1990. aastate algul. Näiteks on selgunud, et tollal ei vahetatud täielikult välja ka elektrijuhtmeid ja möödunud sügisel jäi pool maja vooluta – müüri seest tulid välja tsaariaegsed juhtmed, mis endiselt kandsid voolu. Ja lisaks puudub siin ka ventilatsioon, ainult üks ruum on ventileeritav. Kolmandal korrusel pole lihtsalt õhku.

Aga lifti ja ventilatsiooni saab ka vanasse hoonesse sisse ehitada?

Jah, aga see on ikkagi kapitaalne ehitus. Esitasime maja renoveerimise taotluse ka käesoleva aasta riigieelarvesse, aga jäime lõppkokkuvõttes ikkagi välja, sest riigis on hullemas seisus hooneid. Eks me jätkame küsimist ja loodame, et ükskord saabub õnn ka meie õuele.

Õigusemõistmise nädal

•    Õigusemõistmise nädala raames pakub sihtasutus Õigusteenuste Büroo tasuta õigusnõustamist.

•    Nõu saab 1. oktoobril Tallinnas Tartu maantee kohtumajas, Tartus sealses kohtumajas Kalevi 1 ja Jõhvis Kooli 2a kohtumajas. Neljapäeval pakuvad Õigusteenuste Büroo juristid tasuta õigusabi Pärnu kohtumajas (Kuninga 22) ja Narva kohtumajas (1. Mai 2) ning reedel Paide kohtumajas (Tallinna 18). Nõu saab kell 11–15.

•    Muul ajal saab tasuta õigusnõu silmast silma nõustamise käigus Tallinnas, Tartus, Jõhvis, Rakveres ja Paides ning internetis www.juristaitab.ee veebilehel. Lisainfot saab ka Õigusteenuste Büroo veebilehelt www.otb.ee.