Olemise looja

1996, Madis Kõiv seminaril «Traditsioon ja pluralism». Foto: Ove Maidla / Eesti Kirjandusmuuseum

In memoriam. Madis Kõiv 5. XII 1929 – 24. IX 2014

Üks on selge: Eesti ja eesti kultuur võib uhkust tunda, et tal on olnud niisugust mõõtu suurvaim, nagu seda oli Madis Kõiv. Mõtlemise haardelt, sügavuselt ja kirelt, aga ka mõistatuslikkuselt, tabamatuselt võrreldav Uku Masinguga.

Masing – Põhja-Eesti paesel pinnal kõrguv kuusk, mille alt kasvuruumi võitmiseks peab välja pääsema. Kõiv seevastu Lõuna-Eesti lainjate vormidega pinnasest võrsunud kask, hargneva võra ja väreleva lehekrooniga. Kõik on selle alla kutsutud, aga mitte varju, sest kask ei varja valgust, aga ta ei kaitse ka vihma ega tuulte eest. Ta on nagu vahe-eesriie teatris, poolläbipaistev kangas taevakõiksuse ja maapealse vahel. Midagi märkame selle taga toimumas, miski erutab, aga need võivad olla ka ainult varjud.