Sirje Niitra: kui kaua võib?

Sirje Niitra Foto: SCANPIX

Eestis ja kogu Euroopas levib trend, et lapsed jäävad üha kauemaks vanematekoju. Isegi 30ndates ja vanemad täiskasvanud lapsed ei kiirusta pesast välja lendama, kusjuures tihtipeale tuuakse vanemate kostile veel ka oma elukaaslane.

Selles kõiges pole midagi imelikku, kui noored saavad ise hakkama ja toetavad jõudumööda ka oma vananevaid vanemaid. Paraku kipuvad mõned noored seda olukorda ära kasutama, eladeski rõõmsalt vanemate kulul. «Mis ma ikka oma lastelt võtan – nad pole ju veel jalgu alla saanud,» põhjendab üks ja teine lapsevanem olukorda, kus kõik võtavad sööki ühest kapist, kasutavad vanemate ostetud majapidamistarbeid, tarbivad vett ja elektrit.

Vahel on vanemad oma täiskasvanud laste suhtes koguni teenindaja rolli võtnud, tehes ära ka enamiku kodutöödest. Selline mugav elu võib hakata meeldima ja noored võivad jäädagi sõltuvaks. Perekonnaseadus ütleb, et vanem ja laps on kohustatud teineteist toetama ja arvestama teineteise huve ja õigusi. Siia alla peaks käima ka rahalise koormuse jagamine. Kui elatakse koos, tuleb kõige tarbitava eest ka ühiselt maksta. Ükskõik, kas vanemad seda küsivad või mitte. Mis ei tähenda muidugi, et vajadusel lapsi abistada ei tohiks. TLÜ teadur Tiina Tambaum ütleb, et Põhjamaades annab materiaalset abi vanem põlvkond lastele, Lõuna-Euroopas aga noorem põlvkond oma vanematele. Ehk oleks meil aeg seda stereotüüpi muuta?