Kuidas elab eesti kirjandustõlkija?

Foto: Peeter Langovits

Eesti keeles ilmuvast kirjandusest moodustab tõlkekirjandus juba aastaid laias laastus poole. Eesti kultuur on sündinud tõlkest. «Tõlkija on tänapäeval üks olulisemaid kultuurikandjaid,» ütleb Peeter Torop. «Tõlkija on kirjanik, autoriga võrdne looja, kelle tegevus areneb originaalloominguga samas voolusängis,» ütleb Aleksander Kurtna.

Samal ajal ei ole kirjandustõlkijaid justkui olemas juriidilises, majanduslikus, akadeemilises ega sisulises plaanis. Tundub, nagu tegutseks kusagil hämaras nähtamatu tõlkijate armee, kelle tööst on jälgi kõikjal, kuid kelle olemine laseb end sama vähe kirjeldada kui nõiaköök. Kuidas nad siis elavad? Seenemikuna? Unesnõidujana? Puhta vaimuna? Just nii, võib öelda naljaga pooleks. Aga ilma naljata tähendab see seda, et juriidilises plaanis niisugust nähtust nagu palgaline ilukirjanduse tõlkija ei eksisteeri.

Eesti Kirjanike Liidu tõlkijate sektsiooni statistika järgi töötab lõviosa kirjandustõlkijatest töölepinguga mõnel muul alal (tarbetõlkebüroos, Euroopa Liidu institutsioonis, õppejõuna, teadurina, sekretärina, toimetajana, kirjastajana, ajakirjanikuna, treenerina jne) ning ilukirjanduslikke tõlketöid teeb selle kõrvalt (öösel, puhkusel).