/nginx/o/2013/09/06/2307169t1h41c2.jpg)
Sel pühapäeval, 28. septembril möödub täpselt 20 aastat Läänemere suurimast rahuaja katastroofist. 28. septembril 1994 läks põhja meie rahvuslik uhkus, Tallinna-Stockholmi liinil kurseerinud parvlaev Estonia. Koostöös Rootsi TV4ga otsis ETV saade «Pealtnägija» Läänemere eri kallastel üles inimesed, kes saatusliku öö üle elasid.
852 inimest kaotas tol ööl elu, aga sellest kujuteldamatust tragöödiast kerkis esile ka hulk kangelasi, kes rääkisid oma erakordse loo, vahendas ERR Uudised.
Eero-Olavi Kippa töötas Estonial sisuliselt laeva liiniletulekust saati. 27. septembril Tallinnast startinud reis pidi 31-aastasele kokale jääma viimaseks.
«Ma olin seal peaaegu poolteist aastat töötanud ja soovisin vahetada laeva. Ja see oligi siis vist, kui ma ei eksi, teisipäevane päev. Ma tegin hommikuvahetuse ära, töövahetuse, sain veel koju, päev oli ilus, päikesepaisteline sügisene ilm. Käisin kodus, ja õhtul laeva peale tagasi tööle,» rääkis Kippa.
34-aastane eesti juurtega insener Mikael Õun oli Estoniaga teel tagasi koju Stockholmi.
«Olime viinud abisaadetise Eestisse ja viibinud seal kolm päeva. Olime kõigist raskustest jagu saanud, ainult kojusõit oli veel jäänud, ja see tundus üsna turvalisena,» meenutas Õun.
Kippa: «Aga samas, kui me sõitsime Tallinnast välja, siis hoiatati, et torm tuleb, et potid-pannid ja kõik külmkapis kinni siduda, et midagi ümber ei kukuks.»
Õun: «Märkasin seda, kui ma saunas olin. Basseini ei saanud minna, sest vesi loksus kõvasti. Paar korda lõi vesi basseinist vastu lage, sest laev kõikus. Siis mõistsin, et on tormiilm.»
Ka laeva tax-free poes töötanud müüjale Hele Mõttusele pidi see jääma viimaseks vahetuseks, sest toona 23-aastane naine aimas, et ootab last.
Mõttus: «Kaupluses suure tormiga oli alati üsna vähe rahvast, selles mõttes oli nagu rahulik õhtu, aga minule ei meeldinud kunagi torm. Väike ärevus oli alati sellega seoses sees. Ja kuna ootasin last, siis oli natuke paha olla ka.»
Südaöö paiku lõpetasid töö nii kokk Eero kui ka müüja Hele. Estonia oli selleks ajaks jõudnud peaaegu poolele teele, Hiiumaa taha. Nagu enamik inimesi laevas, ei saanud sõba silmale ükski meie peategelastest – insener oma kajutis neljandal tekil, kokk seitsmendal ja müüjanna kaheksandal.
Kippa: «Magada ei olnud võimalik, kuna ikkagi see torm oli nii tugev, et pea käis kogu aeg vastu seina.»
Mõttus: «Hirm selle tormi ees oli ikkagi ka üsnagi suur selleks hetkeks.»
Pisut pärast kella ühte läbis laeva vali raksatus ning lainetes kõikunud 155-meetrine alus ei tõusnud enam püstiasendisse. Selleks hetkeks olid laeva visiiri hinged purunenud, esiots kogu täiega merre kukkunud ja koos sellega rambi lahti rebinud, mistõttu vesi tungis autotekile. Õnnetuseks puudus sillal silmside visiiriga ja kapten Arvo Andresson tegi saatusliku manöövri. Ta pööras laeva – ühe versiooni kohaselt lootuses laeva tagasi püsti saada – aga tegelikult kiirendas see uppumist.
Mõttus: «Esimene hetk oli võib-olla isegi paanika või tohutu hirm. Minu meelest ma kukkusin põrandale - see tõuge oli nii tugev ikkagi.»
Kippa: «See toimus kõik nii äkki, et kõik, mis laua peal olid, need asjad - võtmed, kellad -, kõik kukkusid põrandale, voodi alla või kuhugi mujale.»
Mõttus: «Ma sain kohe aru, et see ei ole tavaline, ja et midagi on nagu väga valesti. Sellest esimesest paanikast sain ma kohe üle ja mõtlesin, et ma pean siit välja saama.»
Kippa: «Siis panin mina ka riided selga, ja esimene asi, mis oli - et meil oli see õhtu selline slaavi päev, kus siis oma personal sai osta kaupa kaasa. Ja enamik inimesi ikkagi ostis alkoholi. Ja siis võtsin esimese asja, mis ma kätte sain - oli Black Labeli pudel - põuetaskusse, riided selga ja rahakotid ja võtmed, need olid kuskil, neid polnud aega enam otsida.»
Mõttus: «See laev oli kreenis minu kajuti poole, et põhimõtteliselt enam päris põrandal ei saanudki seal liikuda selleks ajaks, kui ma kajutist välja sain.»
Õun: «Mõned karjusid. Keegi ei kandnud nende eest hoolt ja siis mõistsin, et tegemist on õnnetusega ja olukord on kontrolli alt väljas. Keegi ei hoolitsenud inimeste eest, kes seisid trepil ja karjusid.»
Paljude jaoks oligi ületamatu takistus, kuidas pääseda üles seitsmendale tekile, kus asus väljapääs. Isegi kui alt korrustelt sinna jõuti, oli kalle juba nii suur, et koridor seisis püsti ja uks välja asus sisuliselt laes.
Kippa: «Inimesed, kes ei jõudnud või ei suutnud, need kukkusid. Ma ei tea, kust ma selle jõu võtsin, et ma ikkagi liikusin kogu aeg ülespoole ja nägin seda ust.»
Mõttus: «Põrand oli märg ja libe, pidi põhimõtteliselt seda libedat põrandat pidi üles ronima. Ja ega ma ise tõenäoliselt ei olekski sealt saanud, kui keegi ei oleks väljast [aidanud]. Üks mees ulatas käe ja aitas mind, et ise, endal mul see võimalik ei oleks olnud.»
See mees oli kokk Eero Kippa. Laeva sisemusest pääses hinnanguliselt välja 300 inimest ehk alla poole.
Kippa: «Sain päästevesti, tõmbasin endale selga ja jäin sinna istuma. Mõtlesin, et mis edasi teha, et sinna ei tasu jääda, kuna laev kaldub. Siis ronisin üle reelingu, käsipuude. Ja sel hetkel, see oli korstna juures täpselt, kõik toimus, ja sain siis laeva külje peale. Laev oli siis juba põhimõtteliselt 90 kraadi vajunud ära.»
Mõttus: «Sees oli nagu rohkem paanika, aga väljas oli üsna selline, minu meelest isegi üsna vaikne, üllatavalt vaikne, et lihtsalt nagu räägiti või siis paljud lihtsalt olid apaatselt, hirmunult.»
Kippa: «Ja siis üks noormees, eesti noormees istus minu kõrvale, minu meelest oli ta reisija, sellepärast, et omad töötajad ma oleks tundnud ära. Siis ma võtsin selle viskipudeli välja, pakkusin temale, võtsin ise lonksu. Ta esitas mulle küsimuse veel, et kas me pääseme.»
Mõttus: «Et kas keegi tuleb meile appi üldse, et kas mingit lootust on. Ja siis keegi ütles, et nüüd jääb üle ainult jumalat paluda.»
Kippa: «Siis pöörasin ümber ja vaatasin: minu selja taga on üks parv lahti läinud, kummiparv lahti läinud, ja seal on kümme või 12 inimest, kes lükkavad seda veepiiri poole. Siis koos lükkasime seda, ja nii, kui me saime merepiirini, tuli suur laine ja viskas mind merre.»
Mõttus: «Seal vee all laine nagu rullis, või kuidagi oli üsna võimatu aru saada, et kus on see veepind. Aga mingil hetkel ma siis tõusin vee peale.»
Oma teekonda alt, neljandalt tekilt, alustanud Mikael Õun oli üks viimaseid, kes laeva sisemusest pääses.
Õun: «Kui ma istusin peaaegu tagurpidi pöördunud laeva põhjal ja nägin teisi laevu, tuli meelde, et mul on fotoaparaat, mille ma kajutis taskusse pistsin. Võtsin selle välja ja lihtsalt vajutasin, et kasutada välku. Hoidsin kaamerat enda ees ja vajutasin. Ma ei vaadanud, mis peale jäi.»
Need hädasignaalina mõeldud kolm klõpsu said maailmakuulsaiks, sest need jäädvustasid teadaolevalt ainsate kaadritena Estonia viimased hetked pinnal. Veel imelisem on, et juhuslikult jäi pildile veel üks laevahukust pääsenu, Janno Aser.
Koos kahe kolleegiga Stockholmi IT-messile teel olnud Aser keeldus 20 aastat avalikult juhtunut meenutamast, sest see oli liiga traumeeriv, aga eelmisel nädalal ilmunud raamatus «Estonia inimesed» rääkis juhtunust esimest korda.
Aser: «Ma nägin, et keegi tegi pilti. Seisis laeva põhja peal ja pildistas. Taipasin, et kaugelt paistavad pisikeste täpikestena teised laevad ja ta tahab fotoka välgusähvatustega neile märku anda. Samas mõtlesin, et on ikka tobuke küll, sest see on ju lootusetu, et nii kaugele keegi midagi näeb.»
Õun: «Kui istusin peaaegu tagurpidi pöördunud laeval, tuli suur laine, mis meid minema pühkis. Kukkusime laeva kõrvale vette ja jäime ellu. See on kõige uskumatum osa pääsemisloost.»
Kui pääs välistekile sõltus mingil määral inimese füüsilisest võimekusest, siis edasi oli see lihtsalt julm loterii. Imega pooleks sattusid meie kangelased mäsus parvedesse, kusjuures Kippa ja Mõttus olid vigastatud. Aga kuni kümnemeetristes lainetes polnud see kaugeltki veel pääsemine.
Kippa: «Ma arvan, et me olime seal kuskil viis minutit või kümme, aga lainetus oli niivõrd tugev ja võib-olla inimesed olid valesti seal paigutatud, või ma ei oska seda öelda. Mingi hetk see parv lendas ümber, niimoodi, et kõik, kes seal olid, kukkusid. Parv läks tagurpidi, põhi ülespoole. Ja me kõik kukkusime merre tagasi. Jäin sinna parve alla, aga sain sealt siis omal jõul välja ja sain siis parve äärest kinni. Aga parv oli tagurpidi, sinna oli võimatu sisse ronida. Põhimõtteliselt ma olin vees kuskil kümme minutit - noh, ta võis olla viis, kümme 15, aga siis ma nägin veel viimast hetke, kui Estonia läks.»
Uue Eesti au ja uhkus, riigi nime kandnud uppumatuks peetud laev kadus pinnalt kell 1.48, vaid tund pärast seda, kui märgati esimesi probleeme, ja pool tundi pärast esimest hädakutset.
Ajal, kui Kippa, Mõttus, Õun ning sajad teised vees elu eest võitlesid, olid esimesed päästekopterid alles teel või õhku tõusmas. Rootsi armee kopter piloot Agne Widholmi ja pinnaltpäästja Kenneth Svenssoniga alustas teed Stockholmist ja jõudis katastroofipaigale esimeste hulgas, umbes kaks tundi pärast laevahukku.
Endine pinnaltpäästja Kenneth Svensson: «Kõigepealt kontrollisime paari päästeparve, kus ei olnud inimesi. Ja kolmas päästeparv hulpis kummulipööratult vees ja parvel oli umbes viiekümnendates eluaastates mees ning parvest hoidis väljastpoolt kinni veel üks mees, umbes neljakümnendates. Mind lasti helikopterist alla, vette. Oli nii tuuline, et oli suhteliselt raske piisavalt kiiresti ujuda, sest lained praktiliselt lennutasid parvi edasi.»
Endine kopteripiloot Agne Widholm: «Aeg-ajalt olid seal tõeliselt suured lained ja me nägime neid oma otsinguvalgustiga lähenemas ning pidime siis kopteriga lainetest kõrgemale tõusma.»
Svensson: «Pöörasin tähelepanu mehele, kes rippus väljaspool [parve]. Ta ei andnud ühtki elumärki, oli nagu jäätunud. Ainus asi, mille järgi ma nägin, et ta on elus, olid tema silmad. Need liikusid aeglaselt edasi-tagasi. Need ainsad, mis tema juures liikusid. Niisiis ronisin ma parve peale ja pärast seda tõmbasin ta samuti parvele ning panin rippsideme, nagu me seda nimetame, mehele ümber, tema käsivarte alla. Nii jäin ma parvele ja andsin kopterile märku hiivamise alustamiseks. Mees kerkis ülespoole ja kui ta oli mõne meetri kõrgusel, nägin ma, et tema küljes oli palju nööre. Võtsin oma sukeldujanoa ja hakkasin nööre läbi lõikama. Ning kui ta oli kuue-seitsme-kaheksa meetri kõrgusel õhus, katkes köis ja ta kukkus jälle tagasi vette.»
Widholm: «Päästetross katkes ja see tähendas, et ka nööri küljes olnud haak kukkus samuti merre.»
Svensson: «Niisiis kukkus ta vette ja mina hüppasin parvelt vette ja ujusin mehe juurde, ja kui ta ei liigutanud enne sõrmegi, ujus ta täiest jõust. Oli päris raske saada ennast sellisesse asendisse, kus võisin end ise turvaliselt tunda, nii et ta poleks olnud minu peal.»
Pärast kiiret remonti ja mitmeid dramaatilisi hetki saadi esimene päästetu üles. Svensson oli koos teise mehega kaabli küljes, ja jõudnud peaaegu kopterisse, kui vints purunes ja mõlemad jäid kümne meetri kõrgusele veepinnast ja pooleteise meetri kaugusele kopterist rippuma.
Svensson: «Rippusin siis, pea alaspidi, kopterist väljas, jalad kopteris, ja minust allpool rippus see mees. Nad üritasid mind jalgadest tirida, et meid sisse saada, kuid koos olime me liiga rasked ja nad ei saanud meid kuidagi kopterisse sisse. Ma ei tea, kui kaua aega me seal rippusime. Mõne aja pärast hakkas see mees ronima ja ling, mille ma olin seadnud talle käsivarte alla - ta libises sellest välja , kui ta ronima hakkas, ja ta kukkus vette.»
Widholm: «Sel hetkel oli Kenneth pooleldi kopteris ja ellujäänu oli vette kukkunud.»
Svensson: «Siis nägin, et tehnik osutab uksest välja. Mees, kellel ei olnud päästevesti, ujus. Paari sekundi jooksul käis mul palju mõtteid peast läbi. Mõistsin, et kui ma hüppan talle järele, ei tule ma enam sellesse kopterisse tagasi. Aga siis vaatasin jälle seda meest. Hüppasin kopterilt alla ja ujusin selle mehe poole.»
Widholm: «Tal oli väga suur tahtmine seda meest päästa ja tema kopterisse tõmbamine oli olnud väga lähedal.»
Svensson: «Tugevas lainetuses ei näinud ma teda kogu aeg, sest ta jäi laine teisele küljele. Kui mina jõudsin laineharjale, nägin teda lainepõhjas. Ma ujusin edasi. Kui oli veel meeter jäänud, nägin selle mehe viimast elumärki. Ma ei tea tema täpset surmahetke. Kas ta suri just enne seda, kui jõudsin tema juurde, või siis, kui ootasime kopterit, või siis, kui üles tõmmati või teel... Ma ei tea.»
Widholm oli sunnitud sündmuskohalt lahkuma, sest vintsita oli tema kopter kasutu. Õnneks sai appi tulla teine lähedal töötav ekipaaž.
Svensson: «Kui ootasin seda kopterit, märkasin ühel hetkel, et selle parve küljes, millel ma töötasin, oli pikk köis ja selle köie otsas rippus üks mees, ainult tagumik vee peal. Mõistsin, et ta on surnud, aga millegipärast võtsin ta vasaku kaenla alla. Esimene mees oli parema kaenla all. Kui kopter tuli ja päästja alla laskus, andsin talle esimese mehe.»
Hele Mõttus, Mikael Õun ja Eero Kippa olid kõik eri parvedel ja selleks ajaks umbes 12-kraadises pesumasinas veetnud juba tunde.
Kippa: «Me sõitsime selle parvega nagu mööda Ameerika mägesid. Ja iga laine viskas meile ka vett sinna sisse, et lõpuks me olime nagu vannis. Olime pikali, rinnust saati vees, vahepeal üritasime, võtsime kinga jalast ära, ma ei tea, et kas teised ka, et üritasin vett välja visata, viskad pool liitrit vett välja, saad sinna kümme liitrit sisse.»
Widholm: «Palju kordi nägime päästeparvi laineharjadel. Need pöördusid ümber, inimesed kukkusid parvest välja ja üritasid siis põhja peale ronida. Seda oli raske ja valus vaadata. Me ei saanud anda neile vajalikku abi, sest... [---] Olime abitud.»
Mõttus: «Ma ei mäletagi, kas ma nagu väga kartsin seal või midagi, et see tundus juba selline... (naerab). Lootus ei olnud kadunud loomulikult, aga ei oleks suutnud veel uskuda, et me kuidagi sealt pääseme.»
Õun: «Mul ei tekkinud öö jooksul kordagi täielikku allaandmise tunnet. Kogu aeg oli võimalus edasi minna. Ma ei tundnud surmahirmu või lootusetust.»
Kippa: «Ja lõpp oligi selline. Ja siis juba tekkis selline tunne, et - ja muidugi vesi oli ka külm, ja kui sul on ikkagi särk seljas ja püksid jalas, et mingis 10-12-kraadises vees - et ega see meeldiv ei ole. Ja siis, pärast seda ma rohkem enam ei mäleta, ärkasin siis - neli tundi on siis vahelt ära - ärkasin hommikul Tammisaare haiglas, kaheksa aegu.»
Eero Kippa koos kolme parvekaaslasega toodi ära Rootsi kopteriga, kus teadvusetus olekus kokk jäi juhuslikult pildile. Müüjanna Hele ja kuus tema parvekaaslast võttis peale reisilaev Mariella. Mikael Õuna koos kümne ellujäänuga korjas üles Soome kopter, nagu ka tema kuulsale fotole jäänud Janno Aseri. Viimane eluga pääsenu tõsteti kopterisse kell 9 hommikul Kokku pääses katastroofist ainult 137 inimest.
Mõttus: «Ma arvan, siis, kui juba päev tuli kätte või valgeks läks, siis ma nagu suutsin mõelda midagi ja aru saada, ja siis hakkasid võib-olla teised, kes olid paremas seisundis, juba rääkima, et keda nad teavad, kes pääsesid, ja kes tõenäoliselt ei pääsenud.»
Selles, et niigi paljud eluga välja tulid, on suurimad teened just pinnaltpäästjatel. Agne Widholm transportis oma katkise kopteriga lähedal asuvalt Utö saarelt 20 kriitilises seisundis inimest haiglasse. Kenneth Svensson jätkas samal ööl tööd teise kopteri pardal ja päästis elusalt ühtekokku seitse inimest, kusjuures viimase päästmisel murdis oma põlve, aga ei jätnud kedagi vette. Mõlemad mehed said kangelastegude eest medali ja jätkasid veel aastaid teenistust. Kumbki pole oma lugu varem nii üksikasjalikult avalikkuse ees rääkinud.
Svensson: «Erioperatsiooni või missiooni ajal mõtlen väga harva sellele, mis võib juhtuda. Pean keskenduma tööle. Enamjagu mõtteid on tulnud pärast. Niisugune töö annab inimesele palju vastu. Loodan, et igaüks saaks oma elus vaadata silma mehele või naisele, kellele ta on andnud teise võimaluse. See on parem tasu kui miski muu.»
Hele Mõttuse jalga opereeriti Stockholmi haiglas, kus arstid kinnitasid muuhulgas ka tema õnnistatud seisundit. Kaheksa kuud hiljem, mais 1995 sündis Robin, keda võib tinglikult nimetada noorimaks Estonialt pääsenuks. 19-aastane noormees asus sel sügisel õppima maaülikooli, peres on kaks nooremat õde.
Laevahukust pääsenute saatused on kõik erilised, aga võib-olla kõige ootamatum pööre puudutab Estonialt välja ujunud kokka Eero Kippat. Nimelt jõudis ta ringiga tagasi Utö saarele, mis on laevahuku paigale kõige lähem asustatud punkt.
Kippa: See juhtus 2009. aastal. See aeg oli Eestis restoranidel väheke kriisiaeg ja kaotasin töö peakokana. Ja siis tuli pakkumine Soomest. Küsisin: kuhu? Utö saarele! Siis oli küll üllatus suur. Helistasin oma abikaasale ja muidugi abikaasa: «Kas sa oled hull või?!» (naerab) Nii see läks. [---] Võib-olla siiamaani mõtlen, et miks see nii on. Aga siiamaani pole selgust tulnud (muigab).»
Estonia katastroof tegi Utö maailmakuulsaks. Kõigest 0,8-ruutkilomeetrine saar keset ulgumerd oli 20 aastat tagasi päästetööde tulipunkt. Tänaseni on saarel Estoniast üllatavalt suur jälg, kas või umbes paarikümne kohaliku hinges, kes siin aasta ringi elavad. Kõik, kes selle öö üle elasid, kannavad seda moel või teisel hinges surmatunnini, olgu see hirm tormi ees või vastuseta jäänud küsimused.
Kippa: «Võib-olla, jah, et liiga palju küsimusi, ja siis ka selliseid asju, et hukkunute omaste poole pealt, et miks sina pääsesid ja keegi teine ei pääsenud. Et see ka. Aga ma saan aru, et kõigil on raske.»
Mõttus: «Rohkem oli asju, mida ma hakkasin nagu pelgama. Ja kindlasti ta mõjutas, on mõjutanud selles mõttes, et kui on mingid sellised suured eluprobleemid, ma tihti mõtlen selle peale siis, et kui ma sain siis hakkama, et siis, noh, peab hakkama saama ka nüüd - et see ei ole ju nii keeruline.»
Ka lihtsast inimesest võib korraga saada kangelane ja kõige lootusetumas olukorras on lootuskiir. Teise saate jagu materjali seoses selle teemaga leiate Pealtnägija veebilehelt. Näiteks räägivad oma varem kuulmata loo päästekopteri kangelaslikud mehed ning Estonialt ema kõhus pääsenud Robin Mõttus.
Kaugel Utö saarel nähtust ja kuuldust tuleb juttu järgmises saates.