In memoriam Madis Kõiv

Madis Kõiv Foto: Erakogu

5. XII 1929 – 24. IX 2014

Lahkunud on Madis Kõiv, üks eesti suurvaime. See määratlus kõlaks Kõivu enda jaoks ilmselt ülipiinlikult ülepaisutatuna, tema tagasihoidlikkus oli nii suur, et praegune järelehüüegi peaks tema soove arvestades õieti olemata olema. Nii mõnegi tema teksti või vestlustes pillatud lause järgi võiks oletada, et ta eelistanuks kaduda ilma igasuguse järjeta teispool surma. Võib loota, et ehk ta soovid täituvad.

Kuid pärand, mille ta on jätnud allesjäänutele, on eriline ja väärtuslik. Tema tegevus teadlase, mõtleja ja kirjutajana hõlmas niivõrd laia ala niivõrd tõsise läbielamise ja läbimõtlemisega, et praegu veel pole inimest, kes suudaks tema erinevaid tegevuse suundi ühe tervikuna hõlmata. Madis Kõiv oli juhtiv teadlane kvantfüüsika alal, ta on analüütilise filosoofia seminari algatajana aluse pannud tervele Eesti filosoofia koolkonnale (rääkimata tema eruditsioonist ka muude filosoofiliste suundade tundja ja ülemõtlejana), tema näidendite lavastamine on olnud märgilise tähendusega eesti uuemas teatriloos, tal on teeneid võro liikumise tekkes ja edenemises ning tema proosa ja esseistika on olnud inspiratsiooniks paljudele uurijatele ja teistele kirjanikele.

Madis Kõivu lapsepõlv möödus mitmes paigas, eelkõige Tõrvas ja Valgas. Noid elu esimest 15 aastat on ta hiljem läbi uurinud oma aistilise mälukirjutuse sarjas «Studia memoriae». Pärast sõda on Kõiv elanud põhiliselt Tartus (välja arvatud 1953–1961, mil ta oli TPI õppejõud). 1961–1991 töötas ta teadurina Füüsika Instituudis.