Sõjandussõnausest

Erialaterminoloogia on iga keele tähtis osa. Asjad ei jääks omakeelsete erialasõnadeta katki, kuid neid tehakse siis keeles, milles need sõnad olemas on. Et selline kergema vastupanu tee ei saaks üha rohkem ainuvõimalikuks ja et eesti keelest ei saaks köögikeelt, ongi juba rohkem kui sada aastat teadlikult arendatud erialaterminoloogiat. Kolme sajandi eest alustasid kirikuõpetajad, sest piibli, aga ka väiksemate usutekstide tõlkimiseks oli vaja hulka sõnu, mida eesti keeles varem ei olnud.

Hiljem tõlgiti eesti keelde talupojaseisusse puutuvaid seadusi ja väiksemaid õigusakte, mille jaoks tuli leida eestikeelsed sõnad. Aga see oli rohkem teiste töö meie keele arendamisel.

Soome oli eesti haritlastele eeskuju juba 19. sajandil. Mitu eesti keeleteadlast õppis Helsingis, soome keel oli erialaterminite osas edasijõudnum ja seetõttu ei ole imekspandav, et seda uudissõnade loomisel eeskujuna silmas peeti. Vähemalt sama oluliseks uute sõnade allikaks loeti rahva- ja murdekeelt.

Esimesed eesti sõjandussõnastikud ilmusid I maailmasõja ajal. Kümned tuhanded eesti mehed olid sõjaväkke võetud ja oli vaja eestikeelseid sõjandustermineid. Pärast 1917. aasta veebruarirevolutsiooni saadi Vene valitsuselt luba rahvusväeosade formeerimiseks ja ehkki rahvusväeosade komandokeel oli vene keel, moodustati sel ajal komisjon eestikeelse sõjandusterminoloogia süstemaatiliseks väljatöötamiseks. Kui aasta hiljem kuulutati välja iseseisvus, läksid Eesti üksused enam-vähem päevapealt üle eestikeelsele asjaajamisele.

Rahvusriigi sõjavägi peab tegutsema riigikeeles. Seda mõisteti ka eesti väeosades ja hiljem Eesti kaitseväes ning pärast Vabadussõda, kui ohvitseripuudus ei olnud enam probleemiks, oli hulk peamiselt vene ja saksa emakeelega ohvitsere sunnitud teenistusest lahkuma, sest ei osanud riigikeelt.

Maailm meie ümber ja meie koos temaga uueneme pidevalt ning koos sellega sünnib uusi asju, millel eesti keeles ja teisteski keeltes esialgu nime pole. Eesti sõjandustermineid loob varsti 11 aastat tagasi asutatud kaitseministeeriumi ja Eesti Keele Instituudi sõjandusterminoloogia komisjon.

Oma terminikomisjonid on teisteski valdkondades, alates teadusharudest ja merendusest ning lõpetades standardite koostajate ja tõlkijatega. Kuid sõnu ja väljendeid tuleb pidevalt igapäevatarbesse ka ilma igasuguste komisjonideta, tänapäeval peamiselt inglise keelest ülevõetuna, ja mitte alati ei ole ülevõtmise tulemus kas keelereeglitega kokkusobiv või peenema keelemeelega inimesele keeltmööda.

Oma emakeelt kasutame meie kõik ning meil kõigil on õigus ja isegi kohustus tema paremaks tegemises kaasa rääkida. President Toomas Hendrik

Ilves kuulutas 2010. aasta suvel välja sõnavõistluse riigi ja ühiskonnaga seotud uute mõistete paremaks väljendamiseks ning võistluse tulemusena on meie igapäevakeelde tulnud mitu sõna, mida me varem kas kohmaka võõrsõna või otsetõlke abil väljendasime.

Sõjanduse vallas otsustati minna sama teed ning 2014. aasta emakeelepäeval kuulutas kaitseminister Urmas Reinsalu välja sõjandussõnause, et leida eestikeelsed vasted üheksale sõjandus- ja rahvusvahelise julgeoleku terminoloogias sageli kasutatavale mõistele. Nüüd on see võistlus lõppenud ja tulemused kuulutatakse välja 26. septembril, Euroopa keelte päeval. Osavõtt võistlusest oli aktiivne, kuid mõisted, millele eestikeelset nime otsiti, ei olnud kergete killast. Aga kui eestlane mõtleb suurepärane, siis ta ütleb, et pole viga. Ja nii saame rõõmustada ka täna, sest mitu kena terminit sai eesti keel tänu sõjandussõnausele siiski juurde. Kas need meie keelde ka juurduvad, seda ei mõista ennustada ükski ekspert; see on meie kõigi ja eeskätt muidugi nende sõnade kasutajate teha.

Vasteid otsiti sõnadele:

•    jalaväe lahingumasin, jalaväe lahinguliikur,

•    soomustransportöör, soomusveok,

•    liaison,

•    resilience,

•    reconnaissance,

•    deconfliction,

•    projectile,

•    missile,

•    debriefing.