Nähtamatud missioonimehed

Viimase Helmandis teeninud Eesti jalaväekompanii relvade pakkimine tänavu mais. Foto: Jaanus Koov

Töökorras sõjaväeauto tükkideks lõikamine võib teinekord osutuda odavamaks kui selle Afganistani jätmine või tagasi Eestisse toomine, selgub intervjuust kaitseväe logistikaosakonna ülema asetäitja kolonelleitnant Kaido Vaheriga.

Välismissioon – olgu see siis Afganistanis või Kesk-Aafrikas – ei alga ega lõpe sellega, kui jalaväelase saabas maad puudutab või sealt lennukisse astub. Lisaks missiooni poliitilisele ja sõjalisele planeerimisele peavad selle sujuvaks kulgemiseks tohutu taustatöö ära tegema ka logistikud.

Afganistani missiooni lõppedes oli vaja koju tuua umbes 400 tonni varustust. Kas tänaseks on sellega ühele poole saadud?

13 soomukist on üks soomuk ja seitse konteinerit veel teel, hetkeseisuga laeva peal. Varustus liigub Pakistanist Karachi sadamast Inglismaale. Laeva on oodata Inglismaale septembri teises pooles ja sealt toome varustuse edasi Eestisse eeldatavasti oktoobris.

Kaua laagri kokkupanekule kulus?

Esimene käsk alustada ettevalmistustega oli 2013. aasta juunis. Eelnevalt olid juba juhised väljatöötatud, et mis ajaks mis protseduurid peavad tehtud olema.

Käsk oli, et me toome kõik tagasi, millest otseselt sõltub meie kaitsevõime siin Eestis – soomukid, sidevahendid, relvastus, osa laskemoonast, kiivrid, killuvestid… Laagri kokkupanemisega alustati umbes märtsis ja lõpetati juuli alguses.

Piltlikult öeldes on see nagu suur kolimine, kuid kaalud ja mahud on suuremad ja juurde tulevad erinõudmised. Nagu kolimine korterist majja. Viimane NSE (logistikaüksus – toim) koos Estcoyga (jalaväekompanii – toim) tegeles põhiliselt varustuse ettevalmistamise ja transpordiks kokkupanemisega.

Vaja oli teha näiteks soomukitele ja tehnikale biopesu, et ei toodaks siia võõraid taimi, seemneid, loomi, mis võivad olla keskkonnale ohtlikud. Seejärel oli vaja teha varustusele esmahooldus, koristada maa-alad arvestades keskkonnanõuetega, vajadusel eemaldada saastunud pinnas. Üle kontrollida tuli merekonteinerid, mis olid liiva ja päiksega aastatega amortiseerunud.

Kogu laskemoona ei ole otstarbekas tagasi tuua, seda ei luba lennuohutus. Näiteks siis, kui see on ületanud säilivusaja või originaalpakendist välja võetud. Transpordiks kõlbmatu laskemoon ja lõhkeaine tuleb hävitada.

Kõik see, mida tagasi tuua ei saa, hävitatakse?

Hävitamine ei ole eesmärk omaette. Kui Afganistani valitsus oleks nõudnud, et kõik peate kaasa võtma, oleks nii ka tehtud. Meil oli võimalus kohapeal hävitada ja seda me kasutasime.

On risk, et kui me ei hävita ja jätame lihtsalt maha, siis neid samu vahendeid võidakse kasutada tulevikus või ka kohe meie või koalitsiooniüksuste vastu. Samuti ei ole liitlase eesmärgiks teha Afganistanist prügimäge.

Laskemoona hävitati 120 000 euro ulatuses. Vanad MB Unimogid (militaarsõidukid – toim) tahtsime võõrandada Afganistani julgeolekujõududele. Nendega oli tolm, kuumus, liiv, temperatuuri kõikumine oma töö teinud – transportimine ja remont oleksid läinud kallimaks. Aga tuli välja, et võõrandamine läks ka kallimaks kui hävitamine.

Kuidas nii?

NATO väljaõppemissioon NTM-A seadis omad tingimused – esiteks tuli manuaal tõlkida dari ja puštu keelde. Lisaks tagada aasta varuosad. Meil oleks 400 lehekülje tõlkimine läinud maksma 40 000 eurot, aasta varuosad 5000 eurot. Siis oleks kulunud raha instruktorite sinna viimisele, toitlustamisele, majutamisele ja afgaanide koolitamisele.

Hävitamine tuli odavam ja seda eesmärgiga – mitte külvata neid erinevate markidega üle. Meie panus oli vaid väga väike osa sellest, mida liitlased tahtsid Afganistani jätta.  Unimogid lõigati katki ja viidi vanametalli kokkuostu. Prognoositud kulu utiliseerimisele oli planeeritud 20 000 euro ulatuses.

Kas midagi õnnestus sinna ka jätta?

Jätsime neli soomustatud Toyota Land Cruiserit.

Kui riskantne on sõjavarustuse transportimine läbi kolmandate riikide?

Alati on risk varustust kaotada. Piisav julgeolek tagatakse siis, kui varustust transporditakse meritsi või transpordilennukiga. Afganistan on aga maasulus riik. Kõike ei ole otstarbekas lennukiga vedada ja siis liigubki varustus Afganistanist Pakistani mööda maad.

Õhu kaudu veetakse inimesi, laskemoona ja sidevahendeid. Varustust, mis on sensitiivne ja mida saab kasutada meie vastu, kui peaks midagi juhtuma transpordivahenditega, kui marodöörid peaks rüüstama ja varastama. 2006. aastal näiteks põletati maha kaks soomukit, mis olid teel Lõuna-Afganistani. Kõik, mis võtta andis, võeti küljest ära, ja siis pandi põlema.

Soomukite julgeoleku eest vastutasid nüüd Afganistani julgeolekujõud, aga julgeolek ei ole ikkagi alati garanteeritud. Piiriületus ei ole lihtne. Seal on kilomeetrite viisi järjekord. Mängu tuleb kohalik kultuur, näiteks kui on alanud ramadaan, siis tööd ei tehta või toimub kõik väga aeglaselt.

Logistikutel tuleb lisaks kõigele muule ka selliste asjadega arvestada?

Sellega tuleb arvestada. Kui me saadame varustuse enne ramadaani, siis võib juhtuda, et see saabub selleks ajaks just piiripunkti ja me ei tea, millal Pakistani piir ületatud saab. Varustus seisab ja siis on toimunud koalitsioonivastaseid rünnakuid ja põletamisi.

Meil on ülevaade nii kaua, kuni varustus jõuab sõjaväebaasist välja ja kui see jõuab piirile. Kui varustus on Pakistanis, peame usaldama lepingupartnereid.

Samal ajal kui korraldasite Afganistani baasi kolimist, oli vaja sõdurid saata Kesk-Aafrika Vabariiki (KAV) ja nad sealt mõne kuu pärast augustiks koos varustusega juba tagasi tuua. Kas lühikest missiooni on lihtsam ette valmistada?

Kui me korraldasime varustuse jõudmist Aafrikasse, siis me juba teadsime, mis ajaks seda tagasi tuua. Käsku tuli küll oodata, aga põhimõtteliselt oli see ette teada, kui kauaks panustame.

KAVis oli neli soomukit, Afganistanist tuli ära tuua 13, kokku aastate jooksul 25. Sõdureid oli KAVis 50, Afganistanis korraga umbes 170. KAVi ja sealt välja sai kogu varustuse ja koosseisu transportida lennukitega.

Samas ei ole lühemat missiooni lihtsam ette valmistada. Planeerimisel peab arvestama samade asjadega, mis pikema missiooni puhul. Siin tuli veel täiendavaks faktoriks kiirus. Proovikiviks oli lennuvahendite saamine lühikese aja jooksul, kuid tänu liitlastele sai asi lahendatud.

Samuti oli Aafrika meie meeste jaoks täiesti uus keskkond. Uues piirkonnas on uued tingimused, kultuur, haigused... Ma ei tee nalja, kui ütlen, et KAVi minekuks tuli terve Mendelejevi tabel kehasse sisse ajada.

Algul võtsime Aafrikasse kaasa ka telgid, mis oli vaja õigesti üles panna. Tuli arvestada kohaliku kliimaga, sest seal on hetkel vihmahooaeg. Telgid tuli maapinnast kõrgemale panna, et vesi alt läbi jookseks, topelt katus täiendavaks isolatsiooniks, magama pidi sääsevõrkude all. Siis suutis EL ehitada konteinerlinnaku, kuhu meie poisid läksid elama, ja tõime telgid tagasi.

Miks oli vaja neli soomukit selleks lühikeseks ajaks Aafrikasse viia, kes seda otsustab?

Soomukite kaasavõtmise otsus ei ole logistikute teha, seda otsustavad operatsioonide planeerijad. Varustus sõltub julgeolekuolukorrast – mis ülesandeid täitma läheme, kui kauaks, kui kaugele.

Väga oluline on koostöö partneritega, luurega, logistikutega, kes enne [vägede saatmist] paigas tegutsevad, et panna kokku parim varustus, mida vaja ülesannete täitmiseks. Proovikiviks on jätkusuutlikkuse tagamine, toit, vesi. Kas saame neid kohapealt või peame kaugemalt transportima. Samuti see, kuidas tagada isiklik hügieen ja pesupesemine.

Kas KAVist on varustus tagasi toodud?

Jah. Sinna jäeti tühine kogus laskemoona, mis oli pakenditest välja võetud. Soomlased utiliseerisid selle oma lõhkeainega.

Kui paljud siin Eestis tegelevad sellega, et meie sõdurid ja varustus missioonilt koju saaks?

Paljud. Numbriliselt ei oska välja tuua – kaitseministeerium, kindlasti kaitseväe peastaap, logistikaosakond, toetusväejuhatus… Kõik tunnevad muret. Tänu missioonidele oskame ka ise hinnata, mis tähendab näiteks meie liitlaste siiatulek ning kui tähtis on koostöö ja teineteise abistamine. Suur tänu meie liitlastele, kes aitasid meid erinevatel missioonidel.