Riigikaitse on enam kui püssid ja kahurid

Kristjan Prikk. Foto: Mihkel Maripuu

Riigikaitselisi vajadusi peetakse nüüd silmas teede ehitamisel, sidekaablite rajamisel ja isegi välisekspertide Eestisse kutsumisel. See kõik on osa rajatavast laiapõhjalisest riigikaitsest, mis peab tagama riigi toimimise kriisi või sõja korral, kirjeldab riigikantselei julgeoleku ja riigikaitse koordinatsioonidirektori asetäitja Kristjan Prikk.

Eelmisest aastast ehitame oma riigikaitset üles laiapindselt. Mis on selle põhimõtteline erinevus võrreldes meie 20 aastat kasutatud kaitseplaaniga?

Tänaseks on meil olemas laiapindne Riigikaitse arengukava, aga juba 2010. aastal saadi kaitseministeeriumi ja kaitseväe ühise mõttetöö tulemusel aru, et senine riigikaitse käsitlus ei olnud tänastes oludes enam piisav. 2010.a vastu võetud Riigikaitse strateegia eellased kandsid nime Sõjalise kaitse strateegia. Tänapäevase ühiskonna kaitsmiseks, ei saa aga mõelda ainult sõjalise kaitse peale. Lisaks sellele jäi riigikaitsesse  liiga palju auke sisse ehk teisisõnu eeldati ilma kindlust omamata, et asjad kriisi ajal toimivad. Nüüd defineerisime kuus ühiskonnaelu valdkonda, mis riigikaitsesse panustavad. Eri olukordades on nende kaalud erinevad, aga igaüks on oluline.

Võtame hüpoteetilise olukorra: kui Eesti piiri ületavad rohelised mehikesed, siis kuidas erineb laiapindse riigikaitse reaktsioon sellest, kui nende vastu astuks ainult kaitsevägi?

Oluline on tegelikult valmidus ja läbimõeldus, kuidas tegutseda. Varem olid eeldused sageli sellised, et kui midagi halba juhtub, küll me siis ütleme haiglatele, kuidas töötada, võtame kasutusele mingi sideressursi jne. Probleem on selles, et inimesed, kes neid ressursse igapäevaselt majandavad, ei pruugi neist vajadustest eriti midagi teada. Me mõtlemegi läbi, et kui arendame oma haiglavõrku, teid või sidevõrku, siis järgime ka riigikaitse vajadusi ja koordineerime valdkondadeüleselt - vältimaks killustatust ja ka dubleerimist. Need vajadused omakorda on tuvastatud läbimängitud stsenaariumide põhjal.

Ohustsenaariume on alla kümne, ent mis on nende sisu?

Nendest teemadest ei saa väga palju rääkida, aga väga hoolimatu oleks see riik, mis ei mõtleks ohtude peale ette. Riigikaitse planeerimine vaatleb vaid kriise, milles on sõjaline komponent. Samas oleksime naiivsed, kui eeldaksime, et meie maailmas on puhtalt sõjaline või mittesõjaline kriis. Mittesõjaliste hädaolukordadega tegelemiseks on meil olemas hädaolukorra seaduse alusel toimuv planeerimine. Kuna aga eri ohud kokkuvõttes kombineeruvad, siis peame tagama, et nende kahe vahel ei tekiks ala, mis oleks katmata. Kellelgi ei tohi tekkida mugavat ettekäänet, et selle küsimusega tegeleb keegi teine.

Tundub elementaarne. Miks sellega juba varem ei tegeletud?

Selline planeerimine ei ole üldse mitte kerge. Kulub aastaid enne, kui planeerijad tunnevad, et on jõutud heale tasemele. Me riigina saime piisavalt palju küpsemaks, tekkis võime asju paremini näha ja teha. Teine aspekt on see, et aastaks 2010 oli maailm muutunud. Näiteks on tänapäeval tohutult kasvanud psühholoogiline kaitse aktuaalsus. Meetodid jõudmaks vastase pähe on nüüdseks hoopis teisel tasemel.  

Rahvusvaheline Kaitseuuringute Keskus oma mõttepaberis leidnud, et Eesti ei vaja psühholoogilise kaitse kava, vaid sotsiaalselt ühtsemat ühiskonda.

Tänapäevast konflikti vaadates pole võimalik eitada, et vastased tegutsevad psühholoogilise mõjutamise rindel igal juhul. Me tahame Eesti psühholoogilise kaitse üles ehitada nii, et see kaasaks väga erinevate ministeeriumeid, asutusi ja ühendusi,. Eesti võlu ongi väiksus: suurte riikide puhul jäävad need võrgustikud tihti sloganiteks, sest neid on raske tekitada ja ülal pidada. Eestis toimuvad juba psühholoogilise kaitse kursused. See on süvendatud formaat silmaringi laiendamiseks tänapäevase julgeolekukeskkonna osas väga erinevat sorti inimestele alates õpetajatest äriinimesteni, teadlastest ministriteni.

Mida laiapõhjalise riigikaitse ülesehitamiseks veel tegema hakatakse?

Ühtlustada tuleb erinevaid andmebaase ja parandada nende ristvõrdlemise võimekust. Piltlikult öeldes, et me ühe ja sama inimese puhul ei arvestaks, et ta saab kriisi ajal olla nii abipolitseinik, kaitseliitlane kui ka vallavanem. Tundub triviaalne, aga tänapäeva õnn ja õnnetus on see, et inimesed on aktiivsed väga erinevates suundades.

Teiseks taristu: 10 aasta pärast oleme paremas seisus, sest igasuguse ehitamise puhul arvestame riigikaitse vajadustega. Sotsiaalvaldkonnas tahame, et haiglatel ja meditsiiniasutustel oleks parem pilt, milline on nende tegevus kriisiolukorras, milliseid seadmeid nad saavad kasutada. Et neil oleks läbi mõeldud, mis laadi haiged nad esimesena välja prioriseerivad ja mida tehtaks ülejäänud haigetega.

Meie ametkonnad ja saatkonnad peaks olema parema võimekusega infot saada ja jagada. Kriitilised teenused on side ja elekter. Tuleb astuda samme, et side- ja elektriteenus oleks olemas ka siis, kui rakendub force majeure. Ka meie riigi võime kiiresti ja efektiivselt erinevate inimesteni infot liigutada peab paranema.

Väga oluline teema on avalik diplomaatia: see kuidas me suudame oma riigi ja ühiskonna kuvandit selgitada ja levitada Eestist väljapoole. Riigikaitse kontekstis on kavatsus luua programmid toomaks siia inimesi, kes oma ühiskondades on või muutuvad kunagi otsustajateks ja arvamuskujundajateks.

Päris palju peame tegelema sellega, et oleks teada, kuidas toimuvad kriisi korral otsustusahelad ja teavitusliinid. Viis aastat tagasi läbi harjutatu ei ole enam pädev – kui valitsus vahetub, muutuvad ka harjumused. Piltlikult öeldes peame tagama, et oluline minister ei lülitaks vanast harjumusest igal õhtul kell 10 telefoni välja ja alles hommikul uuesti sisse.

Millistes valdkondades on oodata reformi?

Sundkoormiste teema on selline, kus arengukava tegemise käigus ilmnesid uut moodi vajadused – mitte alati suuremad, vaid läbimõeldumad. Uue seadusega tulevad teistsugused mehhanismid, kuidas mingeid koormisi kriisi korral rakendatakse ja kompenseeritakse. Teine oluline areng on ametkondade ressursside ristkasutamine, mis peaks saama täiendavat vunki. Sise- ja kaitseministeeriumi valdkondades tehti mõttetööd ja me nägime, et meil on teatud alal vajadused ja teises valdkonnas ressursid. Läbimõtestatud harjutamist saab tulevikus olema rohkemates sektorites - on see meditsiin, side või valitsuskommunikatsioon.

Üks ambitsioonikamaid eesmärke on luua Eestisse 2022. aastaks rahvusvaheliselt tuntud ja innovaatiline kaitsetööstus. Miks?

Me tahame, et kaitsetööstus rahuldaks osa meie enda vajadusi. Peamine on aga see, et maailmas on kaitsetööstus eeskõndija, kust tulevad uuenduslikumad ideed ja mis põhineb kõige uuemal ja kallimal teadusel. Kui me oleme sõjatööstuses kaasarääkijad, aitab see meie enda majandust ja me muutume NATO liitlaste jaoks vajalikumaks.

Mil määral hakkab laiapindne riigikaitse mõjutama Eesti inimesi või ettevõtteid?

Kui keegi kardab, et laiapindne riigikaitse tähendab ühiskonna militariseerumist, siis ärge kartke. Kui inimene hea kodanikuna mõtleb, kas ta saaks midagi teha riigikaitse toetamiseks, siis vastus on «jah». Ettevõtja, kes ehitab jupi riigi kriisiolukorra vajadustega arvestavat transporditaristut, juba panustab riigikaitsesse. Kui haiglates viiakse regulaarselt läbi õppusi, siis ka sellega panustatakse.

Kui palju laiapindse riigikaitse väljaarendamine maksma läheb?

Aastateks 2014-2018 on rakenduskavas ette nähtud 15 miljonit eurot mujal planeerimata kulutusi. Enamik sellest kulub sisejulgeoleku ja elutähtsate teenuste toimepidevuse, eeskätt side parandamiseks. Side on selline asi, mille tugevdamisest tõuseb kasu nii tavainimesele kui ka näiteks politsei, päästeameti ja kiirabi reageerimisvõimele. Lisaks on tegevusi, mis on meie arengukavas ära märgitud kui vajalikud, aga mis on juba kaetud mingi muu ministeeriumi arengukavaga. Seega summa, mis riigikaitse arenguks panustatakse, on märkimisväärselt suurem.

Arengukava annab laiapindse riigikaitse loomiseks seitse aastat. Miks nii kaua?

10-aastane planeerimistsükkel pole meie leiutis, vaid see tuleneb NATOs kasutatavast. Samas pole ka aastaks 2022 kõik korras ja valmis. Planeerimine on rulluv – iga nelja aasta tagant vaadatakse planeerimise horisont uuesti üle ja see lükkub uuesti 10 aasta peale. Mõndagi oleks võimalik teha ka kiiremini, aga lõpuks sõltub kõik raha ja inimeste olemasolust.

Pikaajalist planeerimist saab endale lubada kaitsevägi, aga mujal on eelarveplaanid reeglina üheaastased ja raha on piiratud hulgal. Kuidas saab olla kindel, et me üldse eesmärgini jõuame?

Kaitseministeeriumile on sõjaliseks riigikaitseks tagatud 2 protsenti SKP-st ja teistel ministeeriumidel seda kindlust ei ole. See kindlasti tekitab mentaalseid takistusi, aga ma ütleksin, et sellest saab üle. Riigikaitse arengukava tegevused peavad olema kirjas 5-aastases riigieelarve strateegias. See annabki meile lisakindluse. Teine asi on planeerimiskultuurid: kaitseväes, kaitseministeeriumis ja siseministeeriumis on pikema vinnaga planeerimine harjumuspärane. Minu jaoks oli kõige suurem hirm tegelikult see, et öeldakse, et «ärge tulge meie valitsemisalasse isegi vaatama, see pole teie asi.» Praegu aga tunnen, et Eesti riigis juba palju arusaamist, et riigikaitse on meie ühine asi ja selle keskselt koordineerimine on normaalne.

Kellelt on meil õppida?

Ei ole riiki, kellelt võtta üle kogu süsteem. Soomlaste puhul võiksime õppust võtta integreeritud planeerimisest. Täna oleme rääkinud võimeplaneerimisest, aga sama oluline on operatiivplaneerimine: mida teeme siis, kui see kriis juhtub praegu kohe. Norra on viimastel aastatel ajakohastanud oma kriisijuhtimist. Iisrael on üle maailma tuntud riigina, mis on võimeline kogu rahvast mobiliseerima julgeolekupingutuseks. Nende strateegilise juhtimise toetamise võime on tähelepanemist väärt.
---------------------------------------------------

Laiapõhjalise riigikaitse mudel

Mullu rakendunud uues riigikaitse arengukavas 2013–2022 asendati Eesti senine kitsale sõjalisele kaitsetegevusele keskendunud käsitlus uuega, mille kohaselt moodustavad riigikaitse kuus omavahel seotud valdkonda.

1    Sõjaline kaitse.

2    Tsiviilsektori toetus sõjalisele kaitsele. Järgmise üheksa aasta jooksul tõhustatakse koostööd tsiviilsektori ning kaitseväe ja Kaitseliidu vahel. Korraldatakse õppusi ja sõlmitakse lepingud tsiviilsektori ressursside kasutamiseks kriisi- ja sõjaajal.

3    Rahvusvaheline tegevus. Eesmärk on tagada tingimused, et vajadusel rakenduks kiiresti ja tulemuslikult kollektiivkaitse. Hoitakse ülal vajalikku välis-esinduste võrgustikku ja parandatakse sidekanaleid diplomaatidega.

4    Siseturvalisuse tagamine. Suurendatakse korrakaitsealast võimekust, ostetakse uut tehnikat ja erivahendeid ning tugevdatakse kiirreageerimisüksusi. Tagatakse suure rünnakuriskiga strateegiliste objektide valve ning tugevdatud piirikontroll ohuolukorras.

5    Riigikaitseliselt olulised elutähtsad teenused. Kriisi- või sõjaaja elektrivarustuse tagamiseks luuakse täiendavaid välisühendusi. Katkematu side võimekuse parandamiseks täiendatakse sidevõrke ning võetakse kasutusele vajalikud meetmed riigi rahanduse toimimiseks kriisi- ja sõjaajal.  

6    Psühholoogiline kaitse. Riigikaitselistes õppeasutustes suurendatakse psühholoogilise kaitse ekspertiisi. Regulaarselt korraldatakse psühholoogilise kaitse kursuseid. Vaenuliku väärinfo ja kriisiolukorras levivate kuulduste tuvastamiseks ning tõkestamiseks muudetakse vastutavates valitsusasutustes töökorraldust ja arendatakse õigusruumi.