Vaid asjatundja näeb mõisaparkides endist hiilgust

Suure-Rõngu uhkete vaadetega suurejoonelisest mõisapargist tulid võsast välja ka vanad jämedad elupuud, millest 160-sentimeetrise kätesirutusega reporter Vilja Kohler ei ulatu ümbert kinni võtma. Foto: Margus Ansu

Kõrvaliste ja suuremategi teede ääres kõrguvad mõisapargid, mis pajatavad nii hiilgusest kui viletsusest: paljudes neis näeb-teab vaid asjatundja härrastemaja treppi viinud võimast alleed, ilu­aedu, terrasse või kadunud miljonivaadet.

«Mõis polnud ainult uhke härrastemaja, tallid, viinaköök ja moonakamaja,» ütles Tartumaa mõisaparke hästi tundev keskkonnaameti Jõgeva-Tartu regiooni kaitse planeerimise spetsialist Marica-Maris Paju. «Mõis algas tükk maad enne peahoonet pargiga, mis andis juba eemalt tulijale märku pererahva suursugususest, ilumeelest ja edevusestki.»

Tõsi, näiteks Rõngu külje all Lossimäel algab mäeveerelt tammeallee, mis viib kõrgetesse puudesse ja heina kasvanud Suure-Rõngu mõisahäärberi varemehunnikuni. «Siin oli suurejooneline park, kust avanesid uhked vaated,» rääkis Marica-Maris Paju.