Ahto Lobjakas: hundijutt

Angelina Jolie Foto: SCANPIX

Endine NATO sõjalise komitee juht, Saksa erukindral Harald Kujat andis eelmisel nädalal ekstrasüstoli närvilisse olekusse, mis asendab Eestis realistlikku arutelu ühiskonna ees seisvate ohtude üle. Uudisnupp Poolas toimunud tippsõjaväelaste seminarilt sai ERRilt pealkirjaks «Balti ja Poola pealinnad pole ohus». Optimistid jagasid uudist: kõik on korras, NATO kaitseb. Need, kes uudist lugesid, leidsid Kujati täpsustuse: «Aga kui see peakski nii minema (et Venemaa ikkagi vallutab mõne pealinna – A. L.), siis jääb see neile ühe otsa reisiks.»

NATO kindrali lausejupp visandas sõja võimalikkuse Eestis. See ei ole meeldiv mõte, aga väljakäiduna – ja mõtlevate inimeste poolt ammu tajutuna, kui ka harva tunnistatuna – nõuab ta arutamist. Küsimus on palju enamas kui rutiinses NATO kaitseplaneerimises. Küsimus on Tallinna muutumises Groznõiks või Kramatorskiks. Küsimus on Tartus. Küsimus on kultuuris, arhitektuuris, Lennart Meri kuulsaks tehtud tavas panna nimed kõigele püsivale looduses. Küsimus on inimeste eludes. Lõpuks, küsimus on vabaduse ja inimeste elude suhtes.

Sama Meri ütles 1990. aastail, et järgmine kord kaitstakse Eestit põlvepikkuse poisikeseni. Ajalooliselt on paralleel äpardunud, kuna samade sõnadega välistasid sakalased 1223. aastal võimaluse naasta ristiusku. Paar kuud hiljem tõotati Viljandis enam mitte kunagi ristiusust taganeda.