/nginx/o/2015/08/05/4349363t1hef3c.jpg)
Mitte kõik 137 Estonia hukkumisest pääsenud ei ole nõus rääkima, sest see on neile liiga valus, ütles raamatu «Estonia inimesed» esitlusel üks autoritest, Einar Ellermaa.
Videolugu: lähedased ja pääsenud pole Estonia hukkumisest veel üle saanud
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tema sõnul on ikka veel neid, kes ütlevad, et on katastroofi nii sügavasse hingesoppi tõrjunud ja ei taha seda meenutada.
Neid on nii pääsenute kui leinajate seas, kes ei ole Ellermaa sõnul 20 aastat hiljem valmis rääkima. Üks pääsenutest rääkis raamatule oma loo päris esimest korda.
Sellegipoolest pole vaikimine kasulik.
Tol ajal Kaarli kirikus noore diakonina töötanud Sakarias Leppik aitas leinavaid peresid. Tema sõnul oli kõige lihtsam eluga edasi minna neil, kes juhtunut endas ei hoidnud.
Ka saavad tema sõnul paremini hakkama pered, kes hoiavad ühte. Ja kus on vähemalt üks inimene, kes ei usu kuulujuttudesse ega jää lootma, et ehk lähedane kuidagi ikka pääses.
«Mul oli üks juhtum, kus tütre kaotanud ema oli täiesti apaatne,» meenutas Leppik. «Soovitasin perekonnal öelda, et pesumasin on katki, et pesku käsitsi pesu.»
Pesi siis?
«Pesi ja nuttis.»
Raamatu autori sõnul oldi esialgu raamatu ilmumise vastu.
Kõigepealt kardeti, et raamatust saab järjekordne vandenõuteooria levitaja. Seejärel kõhkles kirjastaja paar kuud, kas teos liialt haiget ei tee.
Tiit Metsallik, kes kaotas kaks tütart, on aga raamatu üle õnnelik. «Igaühest ei tehta raamatut!»
Ta räägib oma tütarde loo ka Postimehele:
«Vanem tütar oli laeva kaupluses tööl. Ta sai sinna konkursiga. Aga see tööle minek kodunt oli lõpus nutuga, et tema ei taha ja tema tuleb ära. Me emmega rahustasime – abikaasat kutsun emmeks – palgavahe oli tollal ikkagi suur. Aga ei, tema tuleb ära. Maikuus tuli rõõmsalt koju, et ma enam ei ole laeva peal, ma olen nüüd sadamas. Tal oli sügisel sünnipäev. Nad läksidki sõpradele ja sõbrannadele külla, nii nad siiamaani…»
Reisiparvlaev Estonia uppus Balti mere põhjaosas ööl vastu 28. septembrit 1994. aastal. Laeva pardal olnud 989 inimesest pääses eluga 137.
Loe väljavõtteid Estonia huku uurimise ühendkomisjoni lõpparuandest siit.