Eestlase nägu oleks nagu mask

Kuna Vladislavs Nastavševsit huvitab epigramm kui vorm, inimelu lühikokkuvõte, siis pakkuski Tiit Ojasoo talle lavastamiseks Mats Traadi «Harala elulugusid». Foto: Tairo Lutter

Üdini pruuni värvi monotoonselt Harala elulugude mantraid heietav ja ühiselt prillide sarvraamidest maailma põrnitsev eestlaskond sai Vladislavs Nastavševs käe all NO99 lavastuses «Tõde, mida ma olen igatsenud» juurde lavapõrandat katvate lehtede krõbisevat pehmust ja haprust. Lootusetus, monoliitne introvertsus, tardumus, eepilisus ja muud kuulsad ajaloolised märksõnad olid selleks korraks peitnud end muige, lehesahina ja visuaalse stilistikaga uperpallitamise taha.

Laval olid inimesed, kes olid samavõrd veidrad kui armsad. Ja nende maailm tuli puudutuse kaugusele. Nii lähedale, et nende kohmetust ja elamishäbi võis lehetolmu pähe sisse hingata.

Läti uue põlvkonna ilmselt märkimisväärseim lavastaja Vladislavs Nastavševs (1978) on lavastanud Lätis, Venemaal, ­Suurbritannias ja Austraalias. Lavastamist on ta õppinud Peterburi teatriakadeemias (SpbGATI) ning Londoni kunstiülikoolis Central Saint Martins. Enim tähelepanu on pälvinud tema tööd Riia Uues Teatris ja Moskvas Gogoli keskuses, kus ta on lavastanud Ivan Buninit, Mihhail Kuzmini, Euripidest ja Rainer Werner Fassbinderit.