/nginx/o/2014/09/23/3373319t1h7ade.jpg)
Postimees viibib koos teiste Balti väljaannetega Hiina välisministeeriumi kutsel erinevates Hiina piirkondades. Vahendame lugejateni blogi vormis seda, mida hiinlased peavad oluliseks oma riiki tutvustades näidata, millised on päevakajalisemad teemad Hiinas ning mida arvavad hiinlased Euroopas toimuvast.
23. september - Huawei arendab 5G-d
/nginx/o/2014/09/23/3373275t1h680a.jpg)
Hiinased on uhked oma suurima võrgu- ja telekommunikatsiooniseadmete tootja Huawei üle, ehkki kõrgemast hinnast hoolimata on ka Hiinas populaarsemad Apple'i nutitelefonid. Shanghais asuvas 1996. aastal loodud Huawei arenduskeskuses töötab üle 10 000 inimese. Shanghai instituudi asepresidendi Jack Li Pengi kinnitusel on praegu nende fookuses muuhulgas 5G-võrgu väljatöötamine.
5G-võrk loodetakse rajada aastaks 2020. Järgmise nelja aastaga plaanitakse selle arendusse investeerida vähemalt 444 miljonit eurot.
Huawei ennustab, et 2020. aastaks on maailmas võrku ühendatud sada miljardit seadet. «Nutitelefone kasutatakse üha rohkem. Meil on vaja uut tehnoloogiat, et uute nõudmistega toime tulla. Praegused võimalused ei ole mitmete stsenaariumite korral piiavad. Näiteks kui toimub tähtis jalgpallikohtumine ja kõik pealtvaatajad soovivad staadiumil üles laadida fotosid või videoid, siis praegusel juhul tekivad probleemid. Samuti on tulevikus üha rohkem nutirakendusi,» selgitas Li Peng, kelle sõnul peab pakkuma paremaid kiirusi. 5G puhul oleks see vähemalt 10 Gbps.
Li Peng nentis, et Huawei sooviks parandada oma positsiooni ka nutitelefonide turu, mistõttu tuleks rohkem panustada turundusse. Septembri algul tutvustas Huawei Saksamaal oma uut telefoni Ascend Mate 7, mille müük on Li Pengi kinnitusel läinud hästi. Suurimaks konkurendiks peetakse Apple'i tooteid.
Huawei tarnis tänavu esimesel poolaastal 34 miljonit nutitelefoni ehk 62 protsenti rohkem kui mullu samal ajal. Seejuures kasvas tarne eriti kiiresti teises kvartalis - 85 protsenti 21 miljoni seadmeni. Aasta lõpuks loodab ettevõte müüa 80 miljonit nutitelefoni. Uuringufirma IDC andmetel oli Huawei esimeses kvartalis 4,7 protsendise turuosaga maailmas suuruselt kolmas nutitelefonitootja.
/nginx/o/2014/09/23/3373309t1h83e1.jpg)
/nginx/o/2014/09/23/3373315t1h75bc.jpg)
21. september - pika eaga piim
Hiinlased ei ole suured piimatoodete armastajad. Vahel söövad nad hommikuks müslit piimaga, valavad piima tee sisse või lubavad endale ühe juustusaia, aga meile tuntud piimatooted üldjuhul nende argipäeva ei kuulu. Oma juustuks peavad nad tofut.
Vaid jogurt on levinum. Samuti tarbitakse teatud piirkondades värske piima asemel piimapulbrit.
Viimasel ajal on siiski piimatoodete tarbimine suurenenud. Shanghais tegutsevas ettevõttes Bright Dairy & Food toodetakse näiteks päevas 2600 tonni piimatooteid, millest 1200 tonni moodustab jogurt. Toodetakse vaid Hiina turu jaoks.
Hiinlaste maitse piimatoodete osas erineb eestlaste omast kõvasti. Siin on müügil jogurtid, mis seisavad toatemperatuuril kuni viis kuud. Oma hitt-tooteks peab tehas näiteks Momchilovitsi pastöriseeritud jogurtit, mida saab säilitada toatemperatuuril kuid. Seda peetakse siin maal suureks eeliseks ja müügiargumendiks.
Värsketest toodetest hoidutakse eriti põhjas. Esiteks ei ole värske piimaga harjunud hiinlaste kõht, teiseks puuduvad vaesematel peredel sageli külmkapid, kus kiiresti riknevat kaupa säilitada. Lõuna-Hiinas on levinum piim, mille säilivusaeg on kaks kuni seitse päeva.
Piimatooted Hiinas.
18. september – värvikas elu oaasides
Hiina on hiiglaslik maa. Ilmselgelt ei saa vaid ühes piirkonnas käinu väita, et on selle riigi olemusest aimu saanud. Hiinlased ise on viimasel ajal muutunud oma maa suhtes avatumaks. Ei häbeneta näidata elu suurlinnadest väljas vaesemates piirkondades. Üheks selleks on Mongooliaga piirnev Gansu provints, mis võtab enda alla 425 800 ruutkilomeetrit ja on koduks rohkem kui 26 miljonile hiinlasele. Seejuures elab siin kõige enam erinevate etniliste gruppide esindajaid (kokku 54 grupi esindajad).
Gansu on muutunud populaarsemaks ka turistide seas, ehkki vohab siin esmajaolt samuti siseturism. Kuna piirkonnal on pikk ajalugu – siit kulges umbes 1500 kilomeetri jagu iidset Siiditeed – siis on vaadata palju.
Populaarne on turistide seas pea 200 000 elanikuga Dunhuangi linn, mis oli Siiditeel oluline peatumispaik teekonnal Indiast Mongooliasse ja Siberisse. See on oaas keset Gobi kõrbe. Sinna sõidab Pekingist lennukiga 3,5 tundi. Linn ise ei ole midagi erilist, kuid huvi võivad pakkuda ümbritsevad vaatamisväärsused – Mogao koopad, Mingsha liivamäed ning Yueyaquani oaas.
Oaas kõrbes.
Need paigad on turistidest tulvil. Linnast 25 kilomeetri kaugusel asuvad Mogao koopad kuuluvad UNESCO maailmapärandi nimistusse. Legendi järgi tekkis budistist mungal Yuezunil anno 366 kõrbes nägemus, mis pani teda buddhadele liivakoopaid ehitama. Temaga ühines kogukond ning aastasadade jooksul on piirkonda kaevatud üle tuhande liivakoopa, kus mediteeriti ja elati. Koopad on kaunistatud iidsete maalingute, kujudega ning kirjadega, millest suur osa on tänaseni täielikult säilinud.
Mogao koopad on seest kaunistatud seinamaalingute ja kujudega, ent nende seest pildistamine on keelatud. Siin vaid osa koobastest.
Mingsha liivamäed ja nende kõrval asuv oaas on ehk veelgi populaarsemad. Järv keset kõrbe on aastatega küll järjest väiksemaks jäänud. 
Liivamägede tippu saab ise ronida või kaameli seljas sõita.
Mis maksab hiina kaup tegelikult?
Dunhuangis asetseb suurepärane turg, mis on lahti ka öötundidel. Hiinas olles tasub kõvasti kaubelda. Seda ootavad ka müüjad, kes enamasti inglise keelt küll ei räägi. Nad kirjutavad oma pakkumise paberile ning annavad siis võimaluse ostjal oma pakkumise paberile kirjutada. Kaubeldes võib näiteks 60 jüaanist (7,58 eurot) saada 20 jüaani (2,53 eurot) ühe käevõru eest. See, kes müüjatega jageleda ei taha, peab muidugi käima välja oluliselt rohkem raha, kui ostetav kaup tegelikult väärt on. Hiina turul käies saab aimu, kui suur on sama kauba juurdehindlus meie turgudel ja poodides Tallinnas. Näiteks võib suure ratastega reisikohvri, mida võib kohata ka Eesti suuremate kaubanduskeskuste poodides, kätte saada 200 (25,3 eurot) jüaaniga. Spordijalanõud saab kätte 50 jüaaniga (6,31 eurot). Kaubelda annaks ilmselt veelgi. Tõsi, riidekaup on enamasti väga ebakvaliteetne. Seda ei häbene ka müüjad ise öelda. Kui neile öelda, et otsid uut reisikohvrit, siis küsitakse kohe, kas lepid kehvema kvaliteediga või veidi parema kvaliteediga, väga hea kvaliteedi varianti neil lihtsalt pole.
Samas on turg täis ka erinevaid kuivatatud vilju ja viinamarju. Ka nende hindadega võib kaubelda.
Muide, veidi ka siinses söömiskultuuris, mis on muutumas. Nii nagu paljud teised rahvad, armastavad ka hiinlased oma külalistega toidulaua taga jutustada. Erinevad road asetatakse ringlevale klaasalusele – nii ei pea söögi tõstmiseks end üle laua upitama, vaid saab kausi klaasalusel enda juurde tõmmata. Hiinlastega on pikalt kaasas käinud komme, et toidukausse ja taldrikut tühjaks ei sööda. Vastupidi –külluslik söögilaud peale eine lõppemist on rikkuse sümbol. Jäänused taldrikul näitavad, et külaline sai kõhu täis. Nii on hiinlased harjunud külaliste ette kausse erinevate toitudega kuhjama. Viisakusest tuleb kõiki toite maitsta, mis on kohati ikka väga eripärased (nt magus seenekissell, magus oapuding jne). Viimased kuud on hiinlased asunud aga seda traditsiooni muutma. Restoranides käies püütakse tellida vaid nii palju, kui ära jaksatakse süüa. Ülejäänud toit aga võetakse kaasa. Valitsus on käivitanud kampaaniad, kus manitsetakse toitu kokku hoidma.
Tüüpiline lõunalaud Hiinas.
Millega inimesed kõrbes tegelevad?
2000. aastal hakkasid farmerid Dunhuangi kõrbeoaasis puuvilla asemel kasvatama hoopis viinamarju. See oli tulusam. Seejuures valmivad viljad Dunhuangi läheduses alles septembris, kui mujal Hiinas on viinamarjahooaeg mõned kuud varem.
Viinamarjaistandus kõrbes.
Viinamarjadest ei tehta koha peal veini (hiinlased eelistavad pigem õlut juua), vaid müüakse enamasti lauamarjadena üle riigi. Selleks sõidavad piirkonda ärimehed, et farmeritega kaupa teha. Neid vahendavad sinna omakorda spetsiaalsed agendid.
Tänavu saab farmer viinamarjakilo eest 4-5 jüaani (0,51-0,63 eurot), ehkki viimased aastad on saadud 7-8 jüaani (0,88- 1,01 eurot) kilo eest. Hind on muutunud odavamaks, sest viinamarjaäri õitseb üle riigi.
Veidi teenitakse ka turistide pealt, keda istandustesse uut kogemust saama meelitatakse. Soovi korral võib turist ka põllul tööd teha. Hetkel ehitatakse turistidele spetsiaalseid puhkemaju, mis varustatud päiksepaneelidega.
Viinamarjaistandus kõrbes.
Päike ja tuul on kõrbepiirkonnas olulised energiaallikad. Gansu piirkonna kõrbes on tuule- ja päikseenergia tootmiseks kõige soodsamad võimalused Hiinas.
Energia tootmine kõrbes.
17. september – hiinlased teevad tutvust Baltikumi esinejatega
Balti ajakirjanike üllatuseks korraldab Hiina Esituskunstide Assotsiatsioon (China Association of Performing Arts) kohaliku kultuuriministeeriumi abil parasjagu Balti kunstifestivali. Eesmärgiks on tugevdada kultuurilisi sidemeid kahe piirkonna vahel. Mullu külastas assotsiatsioon Baltikumi, et kultuuriga tutvuda. Selle asepresident Pan Yan rääkis, et nii tekkiski idee eraldi festival korraldada. Pan Yan loodab, et tuleval aastal korraldavad Balti riigid jällegi suure Hiina festivali.
/nginx/o/2014/09/18/3358247t1h4950.jpg)
Programmist võib lugeda, et Eestist on esindatud Eesti Filharmoonia Kammerkoor, mis annab eri linnades kuus kontserti (sh Shanghais ja Pekingis). Veel esinevad mitmetes Hiina suurlinnades C-JAM tšellokvartett, muusik Rein Rannap ja käsikellade ansambel Arsis.
16 . september – kuidas toimib ühistransport metropolis?
Üks oluline võtmeküsimus on Pekingi jaoks loomulikult transport. Seega pole ime, et hiinlased soovivad näidata, kuidas on organiseeritud ühistransport metropolis. Takso on väga populaarne vahend liikumiseks, ent linnajuhid soovivad vähendada autode arvu ja suurendada metroo populaarust, ehkki ka metroo on tänaseks juba oma maksimaalse mahutavuseni jõudnud. Metrood asuti Pekingisse ehitama 1953. aastal Nõukogude Liidu eeskujul. Esialgu oli metroo militaarprojekt, mida tavakodanikud igapäevaselt kasutada ei saanud.
Tänaseks on Pekingis 17 metrooliini, millest kolme opereerib ettevõte Hong Kong MTR ning ülejäänuid Beijing Subway. Kokku on liinide pikkuseks üle 450 kilomeetri, mida loodetakse järgmiseks aastaks pikendada veel 200 kilomeetri võtta. Ilmselt on Peking ainus linn maailmas, kus saab 2 jüaani eest (umbes 0,25 eurot) sõita üle 450 kilomeetri, sest nii palju maksab ühe korra pilet, millel ei ole praegu veel piiranguid distantsi pikkuse osas. Samas käivad linnas praegu arutelud kehtestada erinevatele distantsidele erihinnad.
/nginx/o/2014/09/16/3355225t1h132e.jpg)
Praegu kasutab igapäevaselt metrood umbes 10 miljonit inimest. Sellest hoolimata on metroo pealtnäha küllaltki puhas, võrreldav Euroopa suurlinnade metroodega. Soodsast hinnast hoolimata on takso ja isiklik auto ikkagi metroost levinumad. Kohalik tõlk Rose nendib, et metrood on tipptundidel ülimalt ülerahvastatud, mistõttu tuleb enne peale mahtumist mitu korda maha jääda. Samuti suletakse Pekingis metroojaamad südaööl, mil ööelu alles algab. Ajakirjanikud, kes käisid Hiinas kümme aastat tagasi, nendivad aga, et metroode populaarsuse tõusuga on tänavalt kadunud hoopis suured jalgrattaparved.
Lisaks metroole liigutakse linnas ka bussidega.
15. september – hiinlased peavad majandussanktsioone valeks sammuks
/nginx/o/2014/09/16/3355249t1hf7df.jpg)
Esmaspäeval on ametnikud ka Pekingis tööle kogunenud ning tahavad kaugeid külalisi tervitada. Vahetatakse viisakusi, rõhutatakse Hiina ja Baltikumi vaheliste suhete olulisust jne. Kuni liigub jutt olukorrale Ukrainas. Kas Hiina turul on ruumi Eesti toodangule nüüd, kus Venemaa on kehtestanud sellele embargo? Hiina välisministeeriumi Euroopa suhete osakonna esindaja Qi Mei jääb ülimalt poliitkorrektseks. Ta kinnitab, et Eesti kaup on Hiina turul väga oodatud ja kui see on kvaliteetne, siis hiinlased võtavad selle vastu. «Mis puudutab olukorda Ukrainas, siis meie oleme alati arvanud, et teiste riikide territooriumi ja iseseisvust tuleb austada,» ütleb Mei ning lisab, et Hiina on siiani lootnud, et konflikti Venemaa ja Ukraina vahel saab rahumeelselt lahendada. Samas rõhutab ta, et majandussanktsioonid ei ole kindlasti lahendus, sest nende tõttu kannatavad süütud inimesed. Midagi muud ta ka ette ei pane ja liigub kiiresti üle teisele teemale.
Veel räägib Mei, et Hiina ja Baltikum peaks turismi osas lähemat koostööd tegema ja sõlmida tuleks ühine kokkulepe. Sisuliselt tähendab see seda, et Hiina kiidab heaks reisimise Balti riikidesse ja vastupidi. Turismifirmad hakkavad tegema enam reisipakkumisi, infopunktid jagama informatsiooni viisatingimuste kohta jne. Selliseid lepinguid on Hiinal mitme riigiga. Mei nendib, et hiinlased ei tea Baltikumist väga palju. See on nende jaoks midagi kauget. Mei arvab, et sama probleem kehtib ka eurooplaste kohta. Viimased usuvad Mei arvates, et Hiina on väga vanades traditsioonides kinni olev kommunistlik riik, mida Balti riigid pelgavad oma ajaloo pärast. «Hiina on muutunud väga kaasaegseks ja arenenud väga kiiresti,» loodab Mei siia rohkem turiste meelitada.
Hiinlased tahavad Baltimaade ajakirjanikele näidata ka, kuidas sünnib ajakirjandus Hiinas. Nii võetakse ette teekond Hiina väljaande People’s Daily toimetusse. Ehkki toimetus soovib endast jätta muljet kui usaldusväärse ja sõltumatu ajakirjanduse tegijast, siis on tegemist valitsuse häälekandjaga. Seda, et «sisu peab olema vastavuses Hiina valitsuse tehtud seadustega» kuuleb seal igal sammul.
Kahtlemata on sellel väljaandel ülimalt suur mõju ja mitte ainult Hiinas. Väljaannet avaldatakse muu hulgas inglise, vene, jaapani, prantsuse ja korea (jne) keeles. Tegemist on hiiglasliku propagandamasinaga, mille kõrval meie kohalik TallinnaTV kahvatub.
/nginx/o/2014/09/16/3355233t1hf665.jpg)
People’s Daily veebiväljaanne on saadaval 15 erinevas keeles. Väljaandel on mitmeid alamportaale, muu hulgas on olemas portaal, kus ametnikud ja erinevate piirkondade elanikud saavad mõtteid vahetada.
Kes on Hiinas käinud, see teab, et Facebook ja Twitter on siin riigis keelatud. Twitteri asemel on kasutusel aga hoopis Weibo ehk mikroblogi, mis on ülimalt populaarne. Ka People’s Daily väljaandel on oma «weibo».
14. september – mida soovitavad hiinlased Pekingis külastada?
Peking – enamik eestlasi ilmselt oskab kaardil osutada, kus see hiidlinn asub, ent tõenäoliselt ei ole see eestlaste jaoks üks olulisemaid sihtkohti. Põhjuseid on erinevaid. Üks põhjus seisneb ilmselt ülisuures rahvahulgas, Pekingis elab üle 20 miljoni inimese. Samuti on kõik kuulnud ka õhureostusest ja sudust, mis on metropolis elavate inimeste argimure. Tegelikult on linnatänavad väga puhtad, neid pestakse õhtuhämaruses. Kui Balti riikide ajakirjanikke vastuvõttev Hiina välisministeeriumi avalike suhete esindaja Du Huanhuan kuuleb, et Baltikumis armastavad inimesed üha rohkem looduslähedatesse paikadesse kolida, siis muretseb ta, kas kauged külalised tunnetavad Pekingi õhureostust. Tegelikult mitte eriti. Linnas on tihti segunenud küll toidulõhnad vähem meeldivate aroomidega (kanalisatsioon, autod jne), kuid mitte midagi talumatut. Väheseid hiinlasi võib näha respiraatoritega. Tõlk Rose (hiinlastele antakse koolis muide ka ingliskeelne nimi, et neil välismaalastega lihtsam suhelda oleks) nendib, et talvel, kui õues on 10 kraadi külma ja kõik asuvad oma pisikesi kortereid kütma, on olukord palju hullem. Siis on respiraatorite tipphooaeg. «Aga miks peaks keegi tulema Pekingisse turismireisile talvel,» tunneb Du huvi. Hiinlaste jaoks ülimalt külm aastaaeg maalib kohalike meelest linnast masendava pildi.
/nginx/o/2014/09/16/3355237t1h58fe.jpg)
Pekingi suurus võib kohutada tõesti. See laiub nii suurel alal, et kui otsustame kaardi järgi teha pisikese ringi ümber Töörahva staadioni ja jalutada läbi läheduses asuvast Yaxiu riideturust, kujuneb sellest päevane rännak. Lisaks on Pekingis praegusel ajal enne kella 19 juba kottpime. Seega on mõistlik uurida preili Dult, mida tema hiinlasena tahaks selles suurlinnas turistile näidata, kui aega on minimaalselt. Ütleme näiteks, et üks päev. Tian’an Meni väljak, Keelatud Linn ja hutongid – need on hiinlaste jaoks Pekingi olulisemad vaatamisväärsused, ütleb ta.
Üks maailma suurimaid väljakuid kujutab endast suurt avalikku betooni valatud platsi, kuhu pääsemiseks tuleb järjekorras trügida ning turvakontroll läbida (konfiskeeritakse välgumihklid ja teravad esemed). Keelatud Linna pääsemiseks võib sarnases järjekorras aga julgelt seista. Tegemist on ühe suurema ja uhkema keisrite kompleksiga maailma ajaloos.
/nginx/o/2014/09/16/3355239t1h671a.jpg)
Kuna siseturism on Hiinas väga levinud, siis on palee rahvamasse täis. Seevastu hutongide vahel tekib tunne, et oled sattunud mõnda äärelinna. Pekingi vana linnaosa südames, keisrite palee kõrval asuvad järved, mille ääres on ajalooliste müüride ja pisikeste majade alleed (hutongid). Sealsetes hoonetes elab tänagi veel perekondi, kes on harjunud turiste võõrustama ja oma elamist näitama (saades selle eest turismifirmadelt muidugi raha). Majapidamises on tavaliselt oma kandiline siseõu, mille ümber mitu hoonet. Sealsed pered on majapidamise pärinud oma esivanematelt. Need on paigad, mida hiinlased ise peavad kõige huvitavamateks vaatamisväärsusteks Pekingis.
/nginx/o/2014/09/16/3355241t1h73d8.jpg)
Kel aega, need võiks muidugi sõita Hiina müüri juurde, ent see jääb Pekingist vähemalt 60 kilomeetri kaugusele.
Postimehe ajakirjaniku Hiina-reisi rahastas toimetus ja Hiina välisministeerium.
:format(webp)/nginx/o/2017/01/27/6287643t1hc88d.jpg)