Saadikud päästaks rahva enesehävitusest ennetuse ja alkopiirangutega

Kui palju on palju? Foto: Urmas Nemvalts

Postimees saatis kõigile 101 riigikogu liikmele e-kirja, kus uuris, kuidas saaks peatada eestlaste liig enesehävituslikku käitumist. On ju kuum suvi toonud kümneid ja kümneid uppumissurmi ning alkohol olnud meie maanteedel halastamatu surmakutsar.

Kahe nädala jooksul leidis Postimehe küsimusele vastamiseks aega 46 saadikut ehk vähem kui pooled 101 rahvaesindajast.

Vastused:

IGOR GRÄZIN (Reformierakond)
Ma ei ole fatalist, vaid kõigest inimene, kel on olnud puutumus teadusega. Ja mitme tuhande aastane teaduskogemus kinnitab: ekstreemsed tingimused annavad normist hälbivaid tulemusi - poliitikas, katseklaasis ja inimeses. Ja ka siis, kui me ei näe otsest seost, on fakt see, et tänavune aasta on ebatavaline - külma, lumerohkuse, soojuse, valguse ja muu poolest. Ning see peab kajastuma kõiges, paraku ka nendes hukkumistes. (Olete tähele pannud, et Ekvatoriaal-Aafrikas pole tulekahjusid, mis on tingitud ahjude ülekütmisest?)

Rõõm suvest, üllatav kuumus ja leitsak, majandushirmude raugemine... mõni ime, et mõni vint üle keeratakse. Mida meil teha jääb kui korrata: ärge minge ujuma, kui ei oska; hammustage peale, kiiruskontroll on teie parim sõber jne. Kui see jutt kas või ühegi elu päästab, oleme midagi saavutanud.

MAREK STRANDBERG (Rohelised)
Ma loodan, et eestlastel ei ole geneetilist eelsoodumust võtta rohkem riske, kui seda alahoidlikumad rahvad teevad. Olen veendunud, et rahulikum elu, mille üks eeldus on viljakam õppimis- ja
Töötamiskeskkond, vähendaks ka liigseid hukkumisi.

Rahulikuma elu üks nurgakivi on veidi ka lühem nädalane normtööaeg. Vähesed ei pea end paljude nimel rihmaks töötama seda enam, et need, kes ei tööta, võivad olla seetõttu ka masendunumad. Pole raske jagada üks piiratud ressurssidest ühtlasemalt kõigi ühiskonnaliikmete vahel. See ressurss on tööaeg. Ja loomulikult: karskem elu, rohkem ujumisõpet koolides, enam sportimisvõimalusi kõigile ning nii mõnigi inimene jääks surma minemata.

ESTER TUIKSOO (Rahvaliit)
Jah, mil moel küll suudaks panna inimest mõtlema teemal: kuidas väärtustada oma elu? Tegelikult on meedia omalt poolt küll juba palju teinud - kõik uudistesaated TVs on juba muutunud politseisaadeteks. Kahjuks peavad inimesed ise aru saama, kuidas millalgi käituda. Soovitusi on raske jagada. Mul assotsieerub praegune olukord ka kevadise jääsulamise ajaga, kui kogu meedia teavitab kalameestele: ärge minge jääle, uppumisoht. Ometi on neid kalamehi seal massiliselt ja hoiatushüüded on vaid kõigi teiste jaoks, mitte kalameestele, kelle elu pärast muretsetakse.

PEETER KREITZBERG (Sotsiaaldemokraadid)
Minu arust pole tegemist lihtsalt tehnoloogiliste või järelevalve küsimustega. Meil on vähevõitu tõsiseid eluväärtusi. Mida rohkem me räägime väärtustest, seda mõttetumaks see sõna muutub. Hedonism uputab ja tapab iga nurga tagant. Muidugi mitte kõiki.

Või on eestlasi hoopiski tabanud midagi võiduinfarkti taolist. Pärast Leningradi blokaadi lõppemist surid paljud inimesed infarkti. Mitte niivõrd blokaadi ajal. Paljudel inimestel on kadunud eesmärgid, mis ulatuksid tänasest päevast, lõbust ja joovastusest kaugemale. Inimesed on muutunud psüühiliselt kaitsetumaks.

Meedial on oma osa. Piisab vaadata, keda näidatakse tegijatena või kangelastena, siis saab aru, milliseid väärtusi me tegelikult rõhutame. Igasugune spetsiaalne aktsioon annab vähe tulemusi. Alati on näpuga näidatud haridusele. Inimesed lähevad lahku – järelikult kool ei õpeta piisavalt kooselamist; majad lähevad põlema – järelikult kool ei õpeta tikkudega ümberkäimist, palju on liiklusõnnetusi ja veeõnnetusi – järelikult kool ei tee selgeks liikluseeskirju ega õpeta ujuma ja nõua piisavalt karmilt ujumist kaines peaga.

Seni, kuni ei taheta aru saada, et paljude taoliste probleemide juured on väljaspool kooli, et me ju imetleme paljuski seda, mis kõigele taolisele tõukab, või siis vähemalt ei takista, ei lahenda me suurt midagi. Peale täiskasvanud ühiskonna eeskuju, meedia järjekindla lähtumise iga elu väärtusest, neid väärtusi kandvate sündmuste kajastamisest, ei muutu kardinaalselt midagi. Risk on saanud meie elustiili lahutamatuks osaks mitte ainuüksi äri ajamisel, vaid kogu oma eluga ümberkäimisel.

ENE ERGMA (Isamaa ja Res Publica Liit)
Ilmselt mõtlevad noored tugevad mehed, et mis minuga ikka juhtub, see tilk alkoholi ei tee mulle midagi, võin minna ujuma, istuda autorooli taha. Seni, kuni meie peas midagi ei muutu, kuni me ise aru ei saa, et vesi ja viin muutuvad teatud hetkel väga ohtlikuks koosluseks ja purjus juht on potentsiaalne mõrtsukas, on raske midagi muuta.

MARIKA TUUS (Keskerakond)
Pole kahtlust, et suurem osa riskikäitumisega seotud surmadest on põhjustatud alkoholi liigtarbimisest. Paistab ju Eesti Euroopas silma lühikese eluea, noorte meeste õnnetussurmade, suure hulga alkoholijoobes saadud traumade, laste vigastuste, roolijoodikute ja alaealiste alkoholitarbimise poolest.

Eurostati järgi juhib Eesti Euroopas konkurentsitult viinasurmade edetabelit. Samas on olnud meie paremäärmuslike valitsuste alkoholipoliitika alati kahepalgeline ja isegi liigatarbimist soodustav. Kui Tallinn karmistas alkoholimüügi piirangut, võttis riigikogu valitsuskoalitsiooni häältega kohe vastu seaduse, mis selle ära nullis. Samuti on riigikogus korduvalt maha hääletatud keskfraktsiooni seaduseelnõu, mis keelaks alkohoolsete jookide jaemüügi ajavahemikus 20.00st kuni 09.00ni.

Samuti on menetlusest välja hääletatud meie reklaamiseadusesse tehtud muudatused, mis keelaksid täielikult alkoholi välireklaami ning reklaami televisioonis ja raadios. Nende eelnõude seadusena vastuvõtmine oleks kindlasti juba lähitulevikus positiivseid tulemusi andnud. Ent vastuseis näitab selgelt, et osa erakondi on rahastatavad alkoholitootjate ja reklaamijate poolt. Põhiseaduse pilsneri omaaegne üllitamine Reformierakonna ministri toel oma parteikaaslase juhitava firma poolt on vaid üks näide.

Samas on Eesti praegune raske olukord ja valitsuse poliitika viinatarbimist lausa tagant lükanud. Majandussurutis, sotsiaalne lõhestumine, ülikõrge tööpuudus, vaesuse kasv, hinnatõusud, valitsuse kärpepoliitika, depressioon, heitunute arvu hirmkiire kasv – kõik see tõukab inimesi lohutust otsima vägijookidest ja uimastitest, mille tagajärjel on õnnetused ja vägivaldsed surmad kerged tulema. Parim vahend alkoholi kuritarvitamise piiramiseks oleks tugev kultuuri- ja hariduspoliitika ning hooliv sotsiaalpoliitika. Aga mõistagi ka alkoholi kättesaadavuse piiramine ja alkoholireklaami keelustamine.

TAAVI RÕIVAS (Reformierakond)
Iga üksik õnnetus on traagiline ja kahjuks on liiga sageli selliste õnnetuste põhjus alkohol. On väga oluline, et igaüks saaks kodust kaasa väärtushinnangud, et purjutamine ja autosõit või vettehüppamine ei käi koos. Nii riik kui meedia saavad siin kaasa aidata, aga kodust kasvatust ei asenda kumbki. Kuigi käesolev soe suvi on olnud eelmise aastaga võrreldes õnnetusterohke, ei saa unustada, et pikem trend on siiski pigem paremuse poole. Viimase viie aastaga on tervena elatav eluiga tõusnud tervelt 7 aasta võrra.

Riigikogu rahanduskomisjon puutub nii alkoholi kui suitsetamisega kokku aktsiisipoliitika korraldamise kaudu ning meie ülesanne on hoida aktsiisid täpselt nii kõrged, et viin ja sigaret ei oleks liiga odavad, ning samas nii madalad, et salaalkohol ja -sigaretid ei muutuks valdavaks. Konkreetsed sammud salaturu vähendamiseks on ka praegu menetluses ning usun ja loodan, et septembris teeme seadustesse mitmeid muudatusi.

MAILIS REPS (Keskerakond)
On vaja meie kõigi kasvamist ja arenemist. Kogu kultuur peab muutuma materiaalselt ja nn mõttetult üksteise, pere ja hoolimise keskseks. Lahe ei ole ainult see, kui palju või kui kiiresti, vaid kui hästi. Näiteks kiiruse saab ringrajal välja elada, adrenaliini saab ka spordist ning vette tasub minna ikka sellest sõltuvalt, kui palju oskad ujuda. Kahjuks muidugi on ujumisoskust vähevõitu, aga kahjuks on tihti määrajaks alkohol. Seega sooviksin kaunist kainet suve. Suves on palju nautida, pidu ei ole ainult alkohol.

KALLE LAANET (Keskerakond)
Olen arvamusel, et eelkõige on võimalik enesehävituslikku käitumist piirata läbi kõigi ühiskonnaliikmete tegevuse (üldjuhul enne rasket juhtumit keegi ikka näeb või puutub kokku võimaliku ohvriga). Tuleb endale selgelt aru anda, et igaühel meist on võimalus mõjutada kaaskodanike turvalisust. Oluline on meedia tähelepanu antud riskidele ja loomulikult peavad vastutavad ametkonnad jalad kõhu alt välja võtma ja ülikiirelt tegutsema vähendamaks selliste juhtumite arvu. Pidev tähelepanu juhtimine viib lõpuks hoiakute muutmiseni, mis on suuresti raskete õnnetuste põhjustaja.

LAURI VAHTRE (Isamaa ja Res Publica Liit)
Enesehävituslik käitumine on nagu teismeealise ärplemine – kel mõistus pähe tuleb, sel läheb üle. Kel ei tule, sel ei lähe. Mingit võlurohtu ei ole, ärauppumist seadusega keelata pole nagu mõtet, ainus ravim on - areneda. Muutuda tsiviliseeritumaks selle sõna paremas tähenduses. Paraku võtab arenemine aega.

ALEKSEI LOTMAN (Rohelised)
Kui teaks ammendavat vastust sellele küsimusele, oleksin ilmselt üks maailma targemaid inimesi. Seega ei oska midagi väga maagilist arvata, lisaks kahele teada-tuntud asjale:
a) teavitus - nii imelik, kui see ka pole, vajavad paljud inimesed meeldetuletust, et füüsikaseadused kehtivad ja kihutamine on seega ohtlik ning et tundmatus kohas pea ees vette hüppamine ei näita mehisust, vaid mõtlematust;
b) regulaarsem kiirusemõõtmine ja muu järelevalve - jällegi on küll kummaline, kuid paistab, et paljud inimesed kardavad trahvi rohkem kui surma.

ROBERT ANTROPOV (Reformierakond)
Ühiskonnas toimuv traagika on tagasiside varem tehtud vigadele. Väike rahvas, suurte kõrval, on kaotaja rollis, kui ei osata tegutseda ja elada targalt, pigem suurnaabritest ja -riikidest kasu lõigates ning oma geograafilist positsiooni kasutades. Tööpuudus, alkoholism, narkomaania, aids, jms põhjustavad seda, et nii noored kui ka täiskasvanud on elust võõrandumas. Kes veel ei oska või kes enam ei taha oma eluväärtust ja riiklust hinnata.... Kui aastatega pole kõrvade vahele midagi tekkinud või on see alkoholi või narkootikumide mõjul hävinud, siis ongi tulemuseks ükskõikne käega löömine ja elamine ühes, tänases päevas.

Enesehävitusliku käitumise põhjus pole kindlasti kuumad ja külmad ilmad või politseinike ja päästjate puudus, vaid kasvatuse, harituse ja suhtumise küsimus... Kahju! Mis seda peataks? Kindlasti kodukasvatus ja tark riik – kaugemas tulevikus; aga homme - endale ja lähedastele mõtlemine ning vastutustunne, et mitte olla elus ainult parasiit.

HEIMAR LENK (Keskerakond)
Et leida lahendus, tuleb kõigepealt põhjus kirja panna. Mulle tundub, et oleme hurraa-kapitalismi ohvrid, kes kasvatasid suures edutuhinas üles oma arvates võitjate põlvkonna, kes aga võitjaiks ei osutunud. Pettumus on üksjagu suur, mis paneb mehi, eriti noori, jooma ja narkotsi manustama. Enamik õnnetusi ju täis peaga tehtud.

Ja miks nad ei peakski juua täis olekus juhtuma, kui alkoholireklaam edukalt edasi kestab, karskusliikumine puudub ja kollase meedia kangelaseks on meil kergelt vintis noormees koos samas seisus sõbratariga.

Mis teha? Kõigepealt üles ärgata ja täie häälega välja öelda: «Eestlased, meie lugu pole kiita». Siis panna Jüri Pihl tagasi siseministriks. Meediakangelaseks tõsta karske, töötav ja edasiõppiv noor mees.

LAURI LAASI (Keskerakond)
Oluline osa igat laadi õnnetuste vähendamiseks, mille põhjuseks on hoolimatus nii enese kui teiste eludesse, on selgitustöö. Selgitustöö tulemuslikusse võib suhtuda skeptiliselt ja erinevaid kampaaniad naeruvääristadagi, aga tegelikkuses annavad need positiivseid tagajärgi. Üks paremaid on näide liiklusohutuse kampaaniatest ning nende tulemuslikkusest. Kampaaniate mõju kajastub hästi õnnetuste statistikas: hukkunute ning vigastatutega liiklusõnnetuste arv on aasta-aastalt stabiilselt vähenenud. Nii et selgitustöö ja veel kord selgitustöö erinevate kampaaniate näol.

SILVER MEIKAR (Reformierakond)
Selle juured on kodus – kasvatuses ja lastetoas. Täna täiskasvanud noormeeste ja naiste liig enesehävituslikku käitumist kiiresti muuta on raske. Kindlasti ei ole lahendus karmimad karistused ja uued keelud, mingil määral aitaks väärtushinnangute muutmine. (Muuseas, selles on meedial oluline roll!) Täna tuleks mõelda lastele, kes 5, 10, 20 aasta pärast täiskasvanuks saavad. Teen kõik selleks, et minu lapsed liiklusõnnetusi ei põhjustaks, teaksid ujumisega seotud ohtudest ning oleksid eeskujuks ka oma eakaaslastele.

MATI RAIDMA (Reformierakond)
Enesehävituslik käitumine on olnud meil suhteliselt sügav traditsioon. Vastus, kuidas selle vastu saab, on riigi vaatenurgast lihtne: rohkem tähelepanu ennetus- ja selgitustööle. On olemas reaalsed näited, kuidas näiteks päästeametis käivitatud ennetustöö suund tulekahjude ja suitsuandurite osas andis ja annab reaalseid tulemusi. Selleks on vaja ressursse, tahtmist ja kodanikuühiskonna aktiivset kaasatust.

LAURI LUIK (Reformierakond)
Kõik algab lastetoast. Sellega tuleb esmajärjekorras tegeleda.

ANDRES HERKEL (Isamaa ja Res Publica Liit)
Liiklussurmade osas on olukord viimastel aastatel pisut paranenud, kuid ikkagi halb. Uppumissurmade kohta tuleb kindlasti järeldused teha. Minu arust peab omavalitsus koostöös päästeametiga iga õnnetuse korral tegema analüüsi, kuidas selliseid olukordi edaspidi vältida. Loomulikult ei saa riskikäitumisega inimesi vägisi veekogudest eemal hoida, aga mingeid järeldusi saab alati teha.

HARRI ÕUNAPUU (Reformierakond)
Eestlaste enesehävitusliku käitumise põhjused algavad kodusest kasvatusest ja kehvast kooliharidusest. Kui varases eas ei õpetata lastele ohu tajumist ja tundmist, siis hiljem ongi üks osa eluks vajalikust ettevalmistamata. Peatada seda osa inimestest on hilja, olukorda saab muuta kodust ja koolist alustades.

MART NUTT (Isamaa ja Res Publica Liit)
Enesehävituse vastu võiksime koos mõelda ja võidelda. Äkki kutsuvad ajakirjanikud kokku ümarlaua, kus ka mina kindlasti osaleksin.

VALDUR LAHTVEE (Rohelised)
Rumala käitumise vastu ei aita reeglina muu kui ennetustööna teavitus sarnaste tegude ohtude ja tagajärgede kohta. Seega on riigil ja kolmandal sektoril vaja teha enam teavitustööd ning sh räigemat ja mõjusamat sotsiaalreklaami.

Et enamasti on sarnased surmaga lõppenud juhtumid seotud alkoholi liigtarbimisega, oleks kindlasti abiks alkoholitarbimise vähendamist soosivad meetmed, olgu siis haridus, teavitus, alkoholikasutuse piiramine nii kõrgema aktsiisi (eelkõige noorte tarbijate seas populaarsetele «üleminekujookidele» nagu siidrid, kokteilid jms) rakendamisega või kättesaadavuse (müügikohtade ja aja) piiramise näol.

Toetada on vaja muutust suhtumises alkoholitarbimisse - edendada karskusliikumist ja keelustada igasugune alkoholireklaam.

LEMBIT KALJUVEE (Keskerakond)
Ühe liigutusega olukorda kardinaalselt parandada pole võimalik. Looduse vastu ei saa! Pikaajaliselt on enesehävitamise vähendamise osas paljugi võimalik. Ei taha sinu ega enda aega asjata kulutada ja rääkida karskusest jne.

TÕNIS KÕIV (Reformierakond)
Suur kasu on meedia tähelepanust, kus igast uppunust, liiklusõnnetuses hukkasaanust kirjutatakse kui suurest tragöödiast. See ei ole ainult kadunu lähedaste mure, vaid hoopis laiemalt ühiskonna mure.

Hiljuti avaldatud uuring näitas, et eestlaste tervena elatud eluiga on pikem kui kunagi varem, tõustes meeste puhul juba 54,8 ja naistel 59 eluaastani. Viimase viie aasta jooksul on tervena elatud eluiga tõusnud seitsme aasta võtta.

Suur osa on siin inimese enda käitumisel, aga oma mõju avaldavad ka riigi sammud. Alkoholiaktsiise on tõstetud ja müügiaegu piiratud alkoholi kättesaadavuse vähendamiseks, aga laialdast mõju avaldavad ka Tervise Arengu Instituudi korraldatud sotsiaalkampaaniad. Eriti just alkoholi tarvitamise isiklike piiride tunnetamises ja tarvitamiskoguse tunnetamises.

Arvan, et mõnikord ei tee ka šokireklaam paha. Mul oli võimalus saada omamoodi šokk läinud reede öösel Türil, noortepeol Summerjam. Osalesin abipolitseinikuna politseioperatsioonis ning kella kolme paiku öösel hakkasid turvatöötajatele ja politseinikele esimesed narkojoobes inimesed silma. Korjati nad loomulikult kõik kokku ja enamusel piisas, et kohaletulnud kiirabi nende seisundi stabiliseeris ja haiglasse viis. Üks 20-aastane Paide noormees aga oli ilmselt nn korgijoogi (pooltühi pudel oli lausa taskus) üledoosi saanud ja seetõttu äärmiselt rahutu. Oli näha, et ta seisund pidevalt halvenes ning asjatundjate sõnul oli oht, et üledoos viib noormehe elu.

Et nii ei juhtuks, pidime metsikult rabelevat ja karjuvat meest kinni hoidma, et meedikud saaks talle süstida vajalikke ained, mis narkootikumi mõju vähendavad. Kolme mehega hoidsime narkomaani kinni, et kaks meedikut saaks teda süstida. Mässasime temaga üle poole tunni.

Kui kõik möödas oli ehk noormehe seisund stabiilseks saadud ning ta koos teda saatva politseinikuga kiirabiga ära viidud, tabasin end mõttelt, et kui nüüd keegi oleks kõike seda filminud, oleks sellest hea šokifilmi saanud. Näitamiseks noormehele endale, tema vanematele, sõpradele, laiale avalikkusele. Tõestamaks, kui ohtlik on narkootikum ja kuidas tuleb sest eemale hoida. Aga kel oli aega siis filmimisele mõelda?!

Üldiselt võib öelda, et Türi noortepeo esimese öö tulemus ei olnud kõige hullem. Arvestades peokülaliste suurt arvu, oli narkojoobes isikuid ja purjus alaealisi ikkagi üksikuid. Aga tagasi algusesse, iga inimene on tähtis ja tegelemist väärt.

LIISA-LY PAKOSTA (Isamaa ja Res Publica Liit)
1. Vähendada alkoholi atraktiivsust, näiteks muutes reklaamiseadust selliselt, et alkoholireklaamides on keelatud inimeste ja loomade kujutised, kujutada võib ainult alkohoolse joogi pudelit ennast. See on üsnagi euroopalik praktika, nii et me ei ahistaks kedagi, küll aga võtaks vähemaks sellist kujundiloomet, mida reklaamid toodavad.

Vaadake alkoreklaame: oh-kui-lahedad-inimesed seal rokivad, pidutsevad, unistavad, puhkavad või teevad muid ülitoredaid asju, kes siis ei tahaks nendega sarnaneda... Või on reklaamil eriti vinge kotkas vms. Aga selline asi tuleb ära lõpetada, kuna sellisel kujul - alkoholi abiga - lahe olemine on liiga kallis ja ohtlik tegevus.

2. Avalik sektor võiks ise olla eeskujunäitaja. Tallinna linnavolikogu vein...no vabandust, eks ole, kus nüüd leiti kohalikku kultuuri tutvustav kohalik toode (Vitsut kunagi tegi sihukese asja). Ja ei ole mõistlik ka maksumaksja rahade eest korraldatavatel vastuvõttudel alkoholi pakkumine. Kunagi Evelin Ilves, kui ta oli lihtsalt ema, kirjutas, et presidendi vastuvõtt peaks olema alkoholita. Kui nüüd seda meelde tuletati, siis tuli presidendi kantseleist vastus, et meil käivad ikka välissaadikud ka ja nii on kombeks. No aga välissaadikud meil ei upu ega teisi surnuks sõida, ikka oma inimesed ju! Ma ei arva, et sellistel sümboolsetel sammudel väga suur mõju oleks, aga ehk mõni hakkaks mõtlema: kui juba presidendi vastuvõtu saab napsuta teha, äkki siiski saab napsuta ka hakkama lapse sünnipäevadel? Või isegi ilma nn lastešampuseta, mis on üks jaburamaid tooteid kaubandusvõrgus üldse, valgusaastate kaugusel nii kultuurist, tervislikkusest kui ka kasvatuspõhimõtetest.

3. Kurjad asjad on magusad või muidu maitsvad lahjad alkoholi sisaldavad joogid, mis ei maitsegi nagu alkohol ja näevad välja nii süütud, nii süütud. Selliseid toodetakse noortele, et neis kujundada harjumust. Niisuguste kuradikeste maksumäär peaks olema oluliselt kõrgem, võidaks kogu ühiskond.

4. Mina toetan ka senisest suuremat tervisekasvatust koolis, korralikke esmaabikursusi ning suuremat rõhku kooliealiste laste sportlikule tegevusele. Siin on palju võimalusi igal koolil ja igal omavalitsusel hästi tubli olla.

5. Peredele võiks olla juhendmaterjal, kuidas kujundada praktikas oma lastes tervislikke ja eluterveid harjumusi - selle palvega olen pöördunud ja aru saanud, et miskit ongi töös. Kindlasti oleks vaja väga head metoodilist materjali nii lasteaiakasvatajatele (ärge naerge midagi, selles vanuses kujuneb välja väga palju olulisi suhtumisi ja hoiakuid edasiseks eluks) kui ka kõikidele aineõpetajatele.
6. Üldine hoiak võiks enam olla, et hea inimene mõtleb ja vastutab oma tegude eest - et seda väärtustataks, et seda edendataks, annaks hõlpu ja edenemist ka laiemalt. Olen kohanud väga palju üliasjalikke ja ülitublisid noori, kes vajaksid enam tunnustamist. Praegune meediapilt aga toodab traagikajanus üldkuvandit, et normaalne ongi olla osake hukas olevast noorusest. No tegelikult see pole ju normaalne!

REIN AIDMA (Reformierakond)
Eks kõik algab enamasti lastetoast. Vaba ja vastutav olla ei oska kõik mitte – veel. Kahjuks ei kõnele ka põhjanaabrite analoogilised kurvad sündmused suurest lootusest kiirele paranemisele. Lihtsat ja löövat retsepti ei ole. Tahan loota, et meie iseolemise ja iga vaba isiku vastutuse kasv vähendab nimetatud riske tulevikus. Lootust sisendab näiteks viimaste aastate liiklusõnnetuste pidev vähenemine.

KADRI SIMSON (Keskerakond)
Eestlaste õnnetussurmade arvu just noorte meeste seas peab alla saama ennetustööga. Alates selgitustööst, milliseks kujuneb noore inimese elu, kui ta õnnetuses ei sure, aga jääb näiteks eluks ajaks ratastooli. Selline riskikäitumine saab alguse peast ning seda peaks ühiskond püüdma ka ennetada mõtlemise muutusega. Ning loomulikult ei muuda mõtlemist vaid poliitikud, vaid igaüks meist ise oma lähikonnale.

ERIK SALUMÄE (Reformierakond)
Peamised märksõnad on siin hoolivus ja ettevaatlikkus, mis on kogu ühiskonna - kodu, kool, kodanikuühendused, poliitikud, meedia jne - vastutus. Kui meedia peab vajalikuks kajastada Õllesummerit, kus kümnete kaupa tabatakse purjus alaealisi, rohkem kui alkoholivaba Hiiu Folki, siis on see üks selge ilming väärtushinnangutest.

Selle suve liiklusõnnetuste üks peamisi põhjuseid on alkohol. Liiklusseaduse muudatuste menetlemise eest vastutajana parlamendis 2007./2008. aastal mäletan pakki saabunud pöördumisi ja avaldatud artikleid, kus nuriseti joobes sõitmise eest määratavate karistuste karmistamise üle.

Arvan, et tollal valitud tee oli õige ning viimaste aastate liiklusõnnetuste statistika kinnitab samuti nende sammude õigsust ja vältimatust.

Selle suve uppumissurmade suur hulk on kindlasti äärmiselt kurvastav. Üks olulisem põhjus on küll taas alkohol, aga sageli ka uljus ja ettevaatamatus. Iga tiigi juurde vetelpäästjat panna ei ole võimalik, kuid taas on kodul, koolil, erinevatel ühendustel ja meediaväljaannetel suur roll, et tõsta nii vees käitumise teadlikkust kui kasvatada ujumisoskust.

Kindlasti on põhjust juba praegu analüüsida, kas need tegevused on siiani riiklikult piisavalt koordineeritud või on vaja kiireid muudatusi.

JÜRI RATAS (Keskerakond)
Eestlaste liiga enesehävituslikku käitumist (välditavad liiklusõnnetused, uppumised, enesetapud, alkoholism, tervistkahjustavad eluviisid jm) ei ole võimalik peatada, kahjuks. Seda kõike on kindlasti võimalik vähendada oluliselt, kui ühiskond seda tõsiselt tahab ja sel eesmärgil tegutseb. See on katkematult pikk protsess, mis ühtlasi tähendab meie ühiskonna kultuuritasandi tõusu. Kindlasti on seejuures vaja senisest hoopis teistsugust reklaamipoliitikat.

KALEV KOTKAS (Sotsiaaldemokraadid)
Ühte head lahendust ei ole. Tulemuse saame vaid kõigi mõeldavate meetmete koosmõjus - järelevalve tugevdamine, sanktsioonide karmistamine, ennetus- ja selgitustöö tõhustamine. Kõik see peab toimuma süsteemselt ja järjepidevalt, kuni inimesel tekib oskus ja harjumus (et mitte öelda instinkt) õigesti käituda. Hea näide lähiminevikust on Jüri Pihli aegne liiklusohutuse tõstmise alane tegevus, mis vähendas liiklussurmade ja -vigastatute arvu üle tuhande võrra. See on terve valla jagu elus ja terveid inimesi!

IMRE SOOÄÄR (Reformierakond)
Ma ei arva, et tegu on eestlaste enesehävitusega. Õnnetusi on läbi aegade juhtunud ja neid juhtub ka edaspidi. Võibolla on meedia uudistevaesel ajal neid juhtumeid veidi üle võimendanud. Minu arvates on eestlased hakanud üldiselt hoopis rohkem oma tervise eest hoolitsema, seda tõestab ka see, et keskmine eluiga on hakanud pikenema. Riigikogus võtsime mõni aasta tagasi vastu avalikes kohtades, baarides ja restoranides suitsetamist keelava seaduse. Meie teenindusasutustes on nüüd õhk puhas ja enam ei haise riided teiste poolt välja hingatud sigaretisuitsu järele. Kindlasti mõjub see positiivselt ka tervisele. Õnnetustest rääkides oleks kindlasti hea, kui kõik inimesed rohkem vastutustunnet üles näitaksid ka kaaslaste suhtes. Usun, et mitmedki õnnetused oleks ära hoitud, kui sõbrad ja tuttavad ohtlike samme märgates püüaksid oma kaaslasi tagasi hoida. Olgu see siis joobes rooli istumine või järve sukeldumine.

MARET MARIPUU (Reformierakond)

Kõigepealt on mul hea meel, et 2008. aasta juulikuus minu valitsusse viidud Rahvastiku Tervise Arengukava on andnud tulemusi. Eluiga on pikenenud, suitsetatakse ja juuakse vähem, kahanenud on liikluses hukkuvate inimeste arv. Aga muidugi – praegu toimuv on ikka ebatavaline! Kõike ei saa kuumuse kaela ajada – on kohutavalt palju usku sellesse, et meil on mitu elu! Purjuspäi veele minek, autorooli istumine, üleüldse hooletus – see on ikkagi inimeste eneste viga. Ühestki meetmest ei jätku, kui inimesed ise targemaks ei saa ja nende väärtused õigemaks ei muutu.

TOOMAS TÕNISTE (Isamaa ja Res Publica Liit)
Kahjuks ei pea paljud eestlased nii oma kui teiste elusid eriti oluliseks. Liiklusõnnetuste ja uppumiste vahe on selles, et kui liiklusõnnetuse põhjustaja toob leina ka teistesse peredesse, siis uppumine on reeglina isiklik tragöödia.

Ega siin kiiret ja efektiivset rohtu ole. Läbimõeldud-järjepidev teavituskampaania, ligimese elu ja tervist hoidvate hoiakute süvendamine aitab tasapisi positiivses suunas liikuda.

Enamasti on alkoholil abistav roll traagiliste õnnetuste tekkele. Tuleks veelgi karmistada nõudeid alkoholi reklaamile (lõpptulemusena võiks olla lubatud ainult alkoholi tehnilise info edastamine - mis temperatuuril juua, mis alkoholiga tegu jne. Igasugused «oi kui vahva jook see küll on» reklaamid võiks perspektiivis kaduda). Ka noortele suunatud lahjad alkohoolsed joogid peaksid olema kallima aktsiisiga.

PEEP ARU (Reformierakond)
Kõige metsikumate aegadega võrreldes on uppumised, tuleõnnetused ja liiklusavariid päris oluliselt vähenenud, kuid neid on endiselt väga-väga palju. Ühiskonna järk-järguline arenemine toob kindlasti kaasa indiviidide eneseteadvuse- ja väärikuse kasvu. Eks me peame kõik koos püüdlema ühiskonna positiivse arengu suunas. Keeldude ja käskudega olukorda ei lahenda.

PAUL-EERIK RUMMO (Reformierakond)
Tänavuste hoolimatussurmade ja -vigastuste laine on tõesti masendav, eriti veel, kui seda vaadata viimastel aastatel kujunema hakanud positiivsete trendide taustal (keskmise eluea tõus, tervena elatud aastate lisandumine). Kuidas muuta inimest, kes oma elust ei hooli? Kardetavasti on osalt tegemist geneetilise soodumusega, kindlasti on suur osa varajasel kodusel kasvatusel ja eeskujudel. Kõige hullem on muidugi, kui oma hoolimatuse läbi hävitatakse teiste inimeste elu. Kes on reegleid rikkudes põhjustanud inimohvritega liiklusõnnetuse, ise eluga pääsedes, tuleb roolist pöördumatult kõrvaldada.

JAAN KUNDLA (fraktsiooni mittekuuluv saadik)
Kui keegi peaks suutma sellele küsimusele ühe lausega vastuse anda, siis peaks see hiromant Nobeli preemia saama. Fakt on see, et nii suur liiklusohvrite ja uppunute arv väikese rahva kohta on meeletult suur, kuid mida teha? Olukorda ei paranda lühikese aja jooksul, sest selle parandamiseks on vaja tervet pikaajalist programmi, mis peaks algama oma vanemate eeskujust, kasvatusest nii kodus kui koolis, ühiskondlikust suhtumisest tööl, kodus, puhkehetkel.

Programm peaks sisaldama meetmeid paljudes eluvaldkondades, alkoholipoliitikas, hariduspoliitikas, teaduspoliitikas, karistuspoliitikas, sotsiaalpoliitikas, riigi sisejulgeolekupoliitikas jpm.

Kuna see on riigi püsimajäämise seisukohast üsnagi määrava tähtsusega küsimus, vääriks see eraldi mingi koostöökogu moodustamist, kuhu kuuluksid juba nimetatud ja veel nimetamata ametkondade esindajad.

Arvan juba ette, et selline ettepanek mõistetakse üldsuse poolt kohe hukka, et Kundla tahab jälle mingit uut ametkonda teha, lõpetagu parem ise joomine, kuigi ma pole üldse alkoholilembene jne.

Lisaks arvan, et eksitav on ka olukorra selline kajastamine nagu vahel meedia kõmab, kui palju on vähenenud võrreldes möödunud perioodiga liiklusõnnetuste arv, tulekahjude arv, joobes juhtide arv jne.

Selline kajastamine uinutab, et polegi häda midagi, kõik on ju kõige paremas korras. Lühiaegsete olukordade võrdlemine ei anna objektiivset pilt olukorra traagilisusest.

Üks ehk kõige reaalsem ja kiiremat tulemust andev meede oleks roolijoodikutelt liiklusvahendi konfiskeerimine ja juhtimisõiguse pikaajaline äravõtmine. Seejuures lubadeta sõitmine oleks raskeks kriminaalkuriteoks tunnistamine.

MARGUS TSAHKNA (Isamaa ja Res Publica Liit)
Enamik nendest õnnetustest on põhjustatud liigsest alkoholitarbimisest. Seetõttu võiks inimesed puhkuse ajal joomise asemel nautida Eestimaa loodust ja ilusast ilmast tulenevaid võimalusi.

KAIA IVA (Isamaa ja Res Publica Liit)
Kuna suur osa enesehävitavast käitumisest on seotud alkoholiga, siis piirduksingi vaid selle teemaga.

* Jätkuvalt on oluline süsteemne tegevuskava koos perioodilise seirega. Selleks on vajalik valitsuse tasandil valdkondade ülene strateegia. Kahjuks ei ole sotsiaalministeerium (kelle tööülesanne see oli) seda valitsuses suutnud kinnitada.
* Seega tuleb hetkel tegeleda üksitegevustega, loodetavalt võimalikult tõhusalt.
* Kõige olulisem on üldise suhtumise kujundamine.
* Vajalik on teadmispõhine selgitustöö.
* Tähtis on mõistliku eneseteostuse olemasolu nn joomisele alternatiivse tegevusena.
* Samas, olulised on riiklikud regulatsioonid nii suhtumise kujundamisel kui ka otsese piirangu mõistes. Selleks esimeses järjekorras …
* suurendada kangestatud veini ja kangestatud õlle ning alkopoppide (siidrid ja muud magusad lahjad joogid, mis on noortele ja naistele nn treeningjookideks) aktsiisi. Hetkel on need joogid pigem limonaadi hinnaklassis (selles osas on kavas esitada septembris lugemisel olevasse seaduseelnõusse parandusettepanek).
* Teha põhimõtteline muudatus alkoholireklaamis – seal oleks lubatud ainult faktide esitamine (toode, kangus, tootja, serveerimisviis jmt). Ei ole lubatud mistahes inimeste ja muude atraktiivsete lavastuste esitlemine. (Selle eelnõu valmistan ette.)
* Tõhustada noortele alkoholi kättesaadavuse kontrolli.
* Kauplustes jõuda olukorrani, kus alkohol on selgelt eristuval pinnal (mitte kommide ja limonaadi vahel). Siin on hea näide Tallinnas Sikupilli Prisma.
* Jätkata tuleks müügikohtade hulga piiramist aktsiiside hoidmisega tasemel, mis ei teeks alkot taskukohasemaks, piirata avalikke degusteerimisi väljaspool spetsiaalseid üritusi jmt.
* Oluline, et piirangud peavad olema tasakaalustatud ja järjepidevad (et minimaliseerida negatiivset vastasmõju) ja suhtumist ning hoiakuid kujundavad. Isiklik mugavus tuleks allutada avalikule huvile. Me ju liikluseeskirjast tulenevat «ebamugavust» üldise ja ka enda tegeliku huvi pärast aktsepteerime. Me ju üldjuhul enam ei väida: «Las mina sõidan 170ga ja need, kes ei oska, need siis 90ga».
* Samas on see üldise huvi mõistmine kõige keerukam, sest küsitlus näitab, et 75 protsenti inimestest arvab, et Eestis üldiselt juuakse kas «palju või liiga palju» ja vaid 2 protsenti arvab, et ta ise tarbib palju alkoholi. Ning lisaks reklaamitootjate väide «reklaam ei pane jooma, seepärast ei reklaami piirata» ning alkotootjate väide «jooma peab rohkem, sest nii tekib rohkem töökohti alkotööstuses».

RAIN ROSIMANNUS (Reformierakond)
Lukk on looma jaoks. Inimkäitumise osas on enamik püsivad tulemusi saavutatud hariduse ja isikliku huvitatuse kombinatsiooniga. Suur osa õnnetustest on seotud alkoholiga ja siin on kõige olulisemad pidev ennetav teavitustöö ja maksupoliitika.

HELJO PIKHOF (Sotsiaaldemokraadid)
Naised ei hüppa, pea ees, tundmatus kohas vette. Ju on meestega võrreldes suurem alalhoidlikkus ja ka vastutustunne elu kestmise eest meisse juba sisse programmeeritud. Võltsväärtuste ajad - nii pool sajandit riiki, mis inimelu pühkeks pidas, kui järsk üleminek kuldvasika kummardamisele - on üles kasvatanud põlvkondade kaupa pidetuid mehi (ehkki ma ei üldistaks).

Kui inimese sisemised väärtused on paigas, kui hoolitakse nii iseendast kui ligimesest, ei ole vahelejäämise kartus see ainus põhjus, mis takistab purjuspäi rooli istumast. Rõõmustavaid märke, kui ilusti noored mehed oma lastesse ja perre suhtuvad, on juba näha, kuigi nihestunud eluhoiaku õigeksrihtimine võtab veel aega.

Senikaua peame aga meie, naised, nii oma väikestele kui suurtele poistele sõna ja teoga sisendama, et nad on meile äraütlemata kallid - ei iseendast edukamate ega uljamatena, vaid just sellistena, nagu nad on.

REIN RATAS (Keskerakond)
See eeldab lühi-, kesk- ja pikaajalist kavadekohast tegevust, mida tehakse valitsevate ja opositsiooniliste ringkondade koosmeeles, ühiskonna poolt tervikuna. Suur osa on siin täita valitsusvälistel ühendustel, sealhulgas kirikul.

JAAK SALUMETS (Reformierakond)
Üheselt on sel karmil teemal väga raske vastata. Päike, kuumad ilmad ja soe vesi on kutsunud inimesi veekogude äärde. Ülekuumenemisohule lisandub veel alkohol, mis teeb inimesed põhjendamatult enesekindlaks. Krooniliste südameprobleemidega inimesed peaksid olema eriti ettevaatlikud päikese energia manustamisega. Liiklusõnnetused on enamuses tingitud jällegi alkoholist. Kuid põhipõhjus asub minu arusaamist mööda ikkagi inimese kahe kõrva vahel.

EVELYN SEPP (Keskerakond)
Liiklus- ja tuleohutusega on tegeletud aastaid ning need kampaaniad koos vajalike seaduste muutmise ja muuga kannavad täna juba päris edukalt vilju. Ujumisohutuse propageerimine on aga jäänud seni täiesti nurgataguseks tegevuseks, nagu ka ujulate ja talviste ehk siis ca 9 kuu ujumisvõimaluste tagamine üle Eesti. Rääkimata kohustusliku ujumise algõpetuse kooliprogrammist ja selle «soovituslikkusest», mis on lausa kuritegelik riikliku tegevusetuse musternäidis.

Kuna on selge, et iga veekogu ääres ei hakka kunagi olema rannavalvet ega vetelpäästjaid, siis on peamine, et inimesed ise ohte paremini teadvustaks, oma olukorda adekvaatselt hindaks ning ujumisoskust parandada saaks ja tahaks. Ja see, mida saab teha kiiresti, on pidev avalikkuse tähelepanu juhtimine sellele teemale ning ohutuskampaaniad, mis sisaldaks ka praktilisi näpunäiteid.

Vältimatu, aga pikaajalisem on tegevus ujumisoskuse parandamise toetamiseks nii laste kui täiskasvanute hulgas. Loodan, et sellega hakkavad tegelema kõik asjasse puutunuvad riiklikud institutsioonid juba eeloleva kooliaasta jooksul.

Igatahes teeb Eesti Ujumisliit siin tihedat koostööd nii Tallinna Ülikooli, turvafirma G4Si kui kõigi teistega, kellele suvine uppumismaania muret teeb. Äsja lõpetasime avaveekogudes turvalist ujumist propageeriva Tallinna kolmikürituse ning lükkame käima just nimelt meediakampaaniat veeohutuse tõstmiseks ja teadlikkuse suurendamiseks.

TARMO MÄND (Reformierakond)
Alati saab üle vaadata kõik võimalikud regulatsioonid ja tõhustada ka järelevalvet. Kindlasti tuleb enam tähelepanu pöörata teavitustööle, sest osa vastutusest jääb alati inimesele. Ühiskond ei saa võtta tema eest täit vastutust - keegi ei suuda kaitsta inimest paremini kui tema ise.

KALLE PALLING (Reformierakond)
Esimesele küsimusele on vastus väga lihtne. Loomulikult on oluline ennetustöö, kuid veelgi olulisem selgitustöö nii kodus kui koolis. Joobes sõidukijuhtimise vältimiseks on muidugi üks võimalik lahendus alkoholilukk, mis takistab sõiduki käivitumist, kui autojuht on joobes.

NIKOLAI PÕDRAMÄGI (Keskerakond)
Eestlaste liiga enesehävituslikku käitumist annab küll peatada. Suitsetajate elu tehti kibedaks - igal pool enam ei suitsetata ja see on tore. Alkoholiga tuleb samamoodi toimida. Täielik alkoholireklaami keeld ja kange alkohol vaid eri poodidesse. Meil müüakse õlut isegi supelrandades!

Liiklusõnnetuste peamised põhjused on ju kihutamine ja alkohol. Vähe ja harva on maanteedel liikluskontrolle. Uppumissurmadki on paljus seotud alkoholiga. Terviserike võib muidugi ka arvesse tulla, eriti nende palavate ilmadega. Aga kui ujuda ei oska, siis suple madalas vees kellegi järelevalve all.

MAI TREIAL (Rahvaliit)
Eesti ühiskond ei ole siiani piisavalt väärtustanud inimest. Olukord on kriitiline. Seda näitab paljudel põhjustel inimeste käitumise hedonistlik tegur, Eestis enam kui stabiilselt arenenud riikides. Tarbitud alkoholi koguse kasv, mis on jõudnud kõikidesse ühiskonna kihtidesse. Muret tekitab, et alkoholi hakatakse tarbima üha nooremalt. Justkui iseenesest mõistetav on see, et teatud tähtpäevade, ürituste puhul on joomane olek justkui normaalsus. Piisab vaid, et oleks kaine juht, kes teised koju sõidutab.

Nii hakatakse juba aegsasti enne jaani otsima «selget grupijuhti». Aga vanemad inimesed teavad rääkida, et meie riigi algusaastail peeti igati loomulikuks, et rahvakogunemistel ja suurüritustel valitses kord.

Kahjuks kuuleme iga päev joobes suvemõnude nautijatest, autojuhtidest, mootorratturitest, jalgratturitest, isegi joomasena liinibussi rooli istujatest – siis kindlasti on nende hulgas juba ka alkoholi liigtarvitajaid, kes ei tohikski juhtimisõigust omada.

Avalik arvamus peab meelemürkide tarbimise osas olema sallimatu, eeskuju on arvestatav. Eriti noorte puhul, soov järgida kõiges oma iidolit. Avalikkuse ja avaliku arvamuse osa on suur. Joobes olek peaks olema häbiasi, mitte hooplemiseks.

Kahtlemata on ühiskonna üldine hoiak, kas salliv või hukkamõistev suhtumine alkoholi tarbimisse, väärtus omaette. Aastate jooksul on päris palju räägitud vajadusest kujundada hoiakuid, kahjuks - nagu arvud näitavad – ei ole olukord paremaks läinud.

Tuleb näidata, et alkoholi püsitarvitamine ei käi normaalse elustiili juurde. Kui iidoliks seatakse nn peoloom, mitte niivõrd inimese teadmised, oskused – kujunevad ka vastavad väärtushinnangud.

Seni on olnud riik alkoholiga seonduva osas kehv peremees, andnud peaaegu kõik ohjad erasektori kätte.

Puudub terviklik ja järjekindel lahendus. Alkoholipoliitika peab olema seotud eesmärgiga vähendada vaesust ja töötust, laiendada laste ja noorte võimalusi tegelda huvialadega jne.

Alkoholi kättesaadavust on vaja piirata, vähendades alkohoolsete jookide müügikohtade arvu - nii näiteks ei peaks alkohoolseid jooke müüma bensiinijaamades ega toidupoodides. Kaasa aitab ka kaalutletud hinnapoliitika.

Väga suur osa on laste ja noorte vabaaja veetmise võimalustel. Sellel, kas paljud huviringid ja –koolid on lastevanematele majanduslikus mõttes kättesaadavad, on samuti määrav osa.

Siin on palju ära teha, just siin saavad palju korraldada omavalitsused. Aga ka riigi toetust on vaja. Nii võiks olla ujumise algkursus vähemalt kõigile lastele ja noortele riigi kulul. Nii toimides vähendame ebavõrdsust ja arendame sotsiaalset õiglust, väärtustame inimest.