/nginx/o/2013/07/05/1875346t1h0782.jpg)
/nginx/o/2008/08/26/68780t1hf875.jpg)
Kuus aastat tagasi teatas Dmitri Rogozin, hilisem suursaadik NATO juures, et Venemaal on vaid kaks usaldatavat liitlast – Vene armee ja Vene merevägi.
Inflatsioon sööb Vene kaitsekulutused ära
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Värske ajakirja Jane’s Defence Weekly andmeil pole nendegi olukord hõisata, sest tormiline inflatsioon on hoolimata kaitsekulutuste nominaalsest kasvust sõjaväe üsna toimetuleku piirile jätnud.
Tuleval aastal tõusevad Venemaa ametlikud kaitsekulutused kõrgeimale tasemele pärast külma sõda ehk triljonile rublale (ligikaudu 434 miljardile kroonile). Samas on inflatsioon sealse kaitseministeeriumi reaalset ostujõudu hoolimata aina suurenevatest riigieelarvesummadest hoopiski kahandanud.
«Tundub, et Venemaa on tõusvast sõjalisest hiigelelukast kaugel,» nentis Jane’si majandusanalüütik Matthew Smith. «Tegelikult on Venemaa võimekus oma relvajõude käigus hoida märksa piiratum, kui see esmapilgul paistab.»
Smithi arvutuste kohaselt oli reaalset ostujõudu arvesse võttes Venemaa kaitse-eelarve suurim aastal 2006. Ning vähemalt 2010. aastani planeeritud kaitsekulutuste kasvu sööb märksa kiiremini tormav inflatsioon lihtsalt ära.
Artikkel tõi välja veel teisegi Vene kaitsesektori arengut pärssiva asjaolu – sealne sõjatööstus kuulub suures osas riigile, mistõttu ei saa sellele elustavat süsti anda ka erainvestorid, kes võiksid muidu utsitada juuripidi Nõukogude ajas seisvaid ettevõtteid tootlikkust lisama.
«Seetõttu on tõenäoline, et kaitsesektori-spetsiifiline inflatsioon on ülejäänud majanduse omast isegi kõrgem,» nentis Smith.
Esimesel kümnendil pärast Nõukogude Liidu lagunemist langesid Venemaa kaitsekulutused järsult. Portaali GlobalSecurity.org hinnangul jõudis Vene armee tõelisesse madalpunkti aastatel 1994–2000, kui sõjaväelased pidid äraelamiseks lisatöid otsima. Omamoodi põhjas oleku punktiks oli ka 118 elu nõudnud allveelaev Kurski hukk 2000. aastal.
Sõjalise jõu vähemalt näilisele kasvatamisele hakkas Moskva taas rohkem tähelepanu pöörama pärast Vladimir Putini tõusu presidendiks.
Stockholmi Rahvusvaheliste Rahu-uuringute Instituudi andmeil moodustasid kaitsekulutused tunamullu 3,6 protsenti Venemaa SKTst. Neist enam kui kümme korda suurema SKTga USA kaitsekulutused on samas püsinud viimastel aastatel 4 protsendi tasemel SKTst.