«Pealtnägija»: ärimees Saharovi saadab Tallinnas ebamaine edu

Tallinna linnavalitsuse hoone. Foto: Peeter Langovits

Kui Tallinna linnavalitsus väidab, et jutud linna ja ärimees Juri Saharovi ringkäendusest on väljamõeldis, siis ETV saade «Pealtnägija» paneb selle väite jätkulooga tugeva kahtluse alla.

Eelmise nädala saates tõestas «Pealtnägija» ära, et mees Tallinna linnapea ja Keskerakonna juhi Edgar Savisaare paremal käel toodab musta raha ja petab riiki, vahendas ERR Uudised.

See mees on Juri Saharov, Keskerakonnna liige, kes ühelt poolt on keskerakondlikult linnavalitsuselt rendile saanud hulga meelelahutusasutusi ja pooled linna parklad. Teiselt poolt aga annab oma erakonnale tasuta kasutada Harjumäe asuvat ja linnale kuuluvat kõlakoda, kus valimiste eel tegutseb Edgari kohvik.

«Pealtnägija» esitatud kuus episoodi kirjeldavad kõnekalt, kuidas ärimees Saharovi saadab Tallinnas ebamaine äriedu. Tasub mõelda: kas see saab ikka olla vaid pime juhus, mis on ühest linna parklates musta raha tootvast keskerakondlasest teinud Edgar Savisaare juhitavas linnas nii mõjuka figuuri.

Esiteks episood 2009. aasta suvest. Vaid paar nädalat enne seda, kui linn annab Saharovi ettevõttele rendile Harjumäe kõlakoja, võidab seesama firma parklakonkursi Mustamäe haigla juures. Kaotajad kaebavad linnaosa otsuse kohtusse. Põhjus markantne: nimelt oli konkursil üks tingimus: see, kes oma pakkumise viimasena sisse annab, saab teises voorus oma rendihinda kõige viimasena tõsta ehk on sisuliselt juba ette võitja.

Kalon AO endine juhatuse liige Aivar Plooman meenutas, et ta viis vajalikud dokumendid linnavalitsusse sõna otseses mõttes minut enne dokumentide vastuvõtu lõppemist. Ametnikud kinnitasid sealjuures, et Kalon AO esitas dokumendid viimasena. Hiljem aga selgus üllatuseks, et pärast neid oli oma paberid esitanud veel üks firma - Juri Saharovi oma.

Küsimusele, kuidas see võimalik on, öeldi Ploomanile linnavalitsusest, et teie kellad on valed ja meie kellad on õigemad!

Ehkki Kalon AO juhid olid kokkumängus veendunud, polnud neil tõendeid ja kohtuasi vajus kokku. Retke tee parkla, mis peaks lastehaigla külalistevoolu tõttu märkimisväärset käivet tootma, on senini Saharovi ühe firma käes rendil.

Teiseks episood 2013. aasta jaanuarist. Seesama Kalon AO, mis oli Tallinna linnahalli kõrval asuvat parklat opereerinud juba 19 aastat, lüüakse sealt päevapealt minema. Põhja-Tallinna linnaosa annab parkla ilma konkursita, otsustuskorras, justnimelt Saharovi firmale Kõlakoda.

Tallinna abilinnapea Taavi Aasa sõnul jäi endine parklaoperaator võlgu ning tuli kiiresti otsida uus operaator. «See sama Saharov on tegelikult olnud ju paljude parklate operaator, kogemus on olemas ja ilmselt siis seetõttu Põhja linnaosa ta sinna operaatoriks võttis,» arvas abilinnapea.

Täpsustuseks, Kalon AO hilines renditasude maksmisel ja võlgu oldi maksuametile, mida ärimehed ka ei eita. Kuid tähelepanuväärne on see, et samal ajal, kui linn annab Saharovi ühele firmale konkursita uue parkla, oli Saharovi teine firma linnale ligi 5000 eurot võlgu!

2011. aastal juhtus midagi üllatavat. Nõmme linnaosavalitsus, mille tollasel juhil ja hiljem Savisaare hüljanud Rainer Vakral polnud linna parklaärist aimugi, kaebas Saharovi kohtusse. Nimelt hakkasid nõmmekad Vilde teele turgu ehitama ja tuvastasid, et seal parklat hallanud Parklinn Grupp oli linnale juba ammu mitme kuu rendi võlgu, kuid peale märgukirja polnud seni keegi midagi ette võtnud. Nii algas ligi kolm aastat kestnud võitlus erinevates kohtutes, mis lõppes alles selle aasta hakul otsusega – Saharovi firma peab linnale maksma 4600 eurot maksmata üüri ja viiviseid.

Taavi Aas nendib, et linnavalitsus ei saa firmat sellepärast välistada, et selle omanikuga on mingi teise firmaga seoses varasemalt probleeme olnud. «Jah, seaduses niimoodi ongi, et kui ühe firmaga läheb halvasti, teed uue firma ja hakkad uuesti otsast pihta.»

Ja täpselt nii läkski. Kohe pärast kohtumaratoni algust kadus võlgu jäänud Parklinn Grupp orbiidilt, Saharov asutas kaks uut firmat ning justnagu ei olekski mingit räpast kohtuvaidlust, jätkas linn talle oma vara üürimist. Seejuures eriti õnnelik oli just 2013. ehk valimisaasta, kui Edgari kohviku pealik sai enda kätte viis parklat ja Stroomi rannahoone.

«Ma olen teiega nõus selles suhtes, et maksude maksmise koha pealt on siin kindlasti küsitavusi /.../, aga teiselt poolt seadus on seadus ja nii kaua, kui kedagi ei ole süüdi mõistetud, ei ole ta ka süüdi,» ütles abilinnapea.

Seesama Stroomi rannahoone on näide number neli sellest, kui üllatavalt libedalt liiguvad linna rendipinnad just keskerakondlasest ärimehe firmadele. 2013. aasta hakul kuulutatakse välja konkurss rannahoonele uue üürniku leidmiseks. Üks aktiivne ärimees tahab konkursil osaleda, aga ei saa, sest üks ette antud tingimus on üllatavalt karm – firma kolme viimase aasta käive peab olema vähemalt 200 000 eurot aastas.

Kas süüdi oli seesama lakke aetud nõue või mingi muu põhjus, ent igal juhul kukkus konkurss läbi. Uue võistupakkumise asemel annab Põhja-Tallinna linnaosavalitsus rannahoone aga otsustuskorras Saharovi firmale Luidoor. Eriti tähelepanuväärne on see, et Luidoor oli selleks hetkeks eksisteerinud vaid ühe aasta ja selle sama, 2012. aasta, käive oli 0 eurot.

Viiendaks – episood 2013. aasta novembrist. Mustamäe tee 189 parkla konkursil osaleb kolm pakkujat, võidab firma Luidoor, sest Saharov pakub kõige kõrgemat rendihinda – 0,74 eurot ruutmeeter. Aga see hind kehtib vaid paar kuud. Nimelt avastavad parklaärimehed tagantjärele teate, et vahepeal on üllatuslikult toimunud veel üks konkurss samale parklale ja nüüd on Saharovi firma võitnud ainsa pakkujana. Hind on nüüd aga pea poole võrra väiksem – 0,40 eurot ruutmeeter.

Kust äkki tekkis see konkurss? Miks tõmmati võidumehe hind alla? Neid ja mitmeid teisi küsimusi esitas «Pealtnägija» erinevatele linna ametnikele viimase kahe nädala jooksul korduvalt, kuid vastuseid eilseks veel polnud. Edgari kohviku peremees Saharovi teemat üritatakse vältida justkui tuld.

Tallinna parklaärimees, kes palus end nimetada Matiks, nimetab seda sigaduseks ning usub, et Saharovil on linnavalitsuses «käsi sees», aga tõestada ta seda ei saa. «No mingi seos peab olema, sest ta on nii nagla, saate aru, et tal peab mingi seos olema,» on ta nördinud.

Ja lõpuks kuues ja kõige markantsem näide sellest, kuidas ärimees Saharov Tallinnas tegutseb. Rääkides «Pealtnägijale» oma tulevikuplaanidest, teatas mees, et ta pöördus hiljuti Kesklinna valitsuse poole ja soovitas rajada turistidele uue parkla linnahalli sadama poolsele platsile. Ja ennäe imet, suvel panigi linn üles kutse konkursile, mis lõppeb 23. septembril.

Saharovi sõnul annab talle parklaid konkurss, mitte Keskerakond. «Kui ma võidan konkursi, hakkan mina ehitama, kui ei, siis keegi teine hakkab ehitama, aga sinna tuleb uus plats.» Küsimusele, kas ta töötajaid sinna veel ei otsi, vastab Saharov, et pole midagi otsida, sest sellesse parklasse paigaldatakse automaatvalvesüsteem.

Hämmastav, aga just nõnda valetatakse otse näkku silmagi pilgutamata. Vaid paar nädalat enne seda pakkus Saharov «Pealtnägija» töötajale valvurina tööd sealsamas parklas, mille konkurss lõpeb alles septembri lõpus. «Ma ehitan uue parkla sinna sadamasse, see tuleb septembri kuu lõpus, oktoobri alguses. Praegu on meil hädasti vaja inimesi Lasnamäele,» rääkis Saharov.

Ja see polnud möödarääkimine või valestimõistmine. «Pealtnägija» tegi Saharovile veidi hiljem veel teisegi kõne ning pakkus end talle veel korra valvuriks tööle. Nüüd hooples Edgari kohviku pealik juba konkreetselt, et linna parkla, mille konkurski pole veel läbi, on juba tema oma.

Kui palju ja milliseid näiteid on veel vaja, et tõestada keskerakondliku linnavalitsuse ja Edgari kohviku peremehe Saharovi ringkäendust? Kas nende näidete järel on linnajuhtidel võimalik veel väita, et Saharov on lihtsalt üks ausas konkurentsis osalev ärimees? Kas ainuüksi need kuus kõnekat sündmust ei joonista juba mustrit, mis räägib Tallinna parklaäris musta raha tootva Saharovi ilmselgest soosimisest? Aga Tallinna linnal ja Juri Saharovil on loomulikult oma tõde.