Rolleriavariist eluga pääsenud tüdruku sünnipäev möödus haiglavoodis

Kristiina Brit Esop haiglavoodis. Foto: Raigo Pajula

Üks muretu rollerisõit võttis Kristiina Brit Esopi kõrvalt sõbra Alari. Intensiivravipalatis kolm päeva pärast õnnetust 16. sünnipäeva pidanud tüdruk on võitleja.
 

Täpselt nädal aega tagasi ärkas Kristiina oma kodus voodis, rõõmustas, et suvine külmetushaigus oli möödas ning ees ootas järjekordne palav suvepäev. «Allu helistas mulle ja ütles, et saame kokku,» meenutab sünnipäevalilledega ümbritsetud haigevoodis habras tüdruk, kes tänaseks on nii palju kosunud, et hingamiseks enam lisahapnikku ei vaja.

Alar ehk sõprade jaoks Allu sõitis rolleriga Kristiinale järele. «Ta oli nii kindel ja rahulik sõitja,» tunnistab Kristiina, kes oli isegi korra sellesama rolleri roolis istunud. Kuna raha McDonald’sisse minekuks nappis, otsustati Kristiina ema Pireti töö juurest läbi sõita. «Alar märkas ühel hetkel, et ta on kodust välja astunud valede plätudega,» räägib tüdruk. «Ütlesin talle, et mis siis sellest, aga ta soovis ikka koju tagasi minna ja plätud ära vahetada.»

Roheline tuli ja tume auto

Kodus oli sel hetkel Alari sugulane, kellele igaveseks 17-aastaseks jääv noormees lahkudes teatas: «Heldur, sina jääd nüüd maja valvama!» Need on viimased sõnad, mida Kristiina Alari suust mäletab. Muigab veel, et miks Alar küll Heldur ütles, kui sugulase nimi on hoopis Helari.

«Roheline tuli, roheline tuli, tume auto, tume auto, roheline tuli, tume auto... Helistage emale, helistage palun minu emale!» Mõned minutid hiljem lausus Kristiina lakkamatult just neid sõnu. Šokis tüdruk lamas asfaldil, vaatas oma verist, moondunud ja turses jalga. Pärast seda hetke ei mäleta ta enam midagi, kuigi oli kogu aeg teadvusel.

«Mulle endale tundub, et kaotasin teadvuse enne avariid...» räägib ta imestusega. «Ei mäleta, kuidas Allu majast välja tulime, ei mäleta avariikohta – silme ees on vaid üks hetk: roheline tuli ja tume auto.»

Haiglasse jõudes küsis ta kogu aeg Alari kohta, kuid vastust ei saanud. Jalgpalli jumaldanud poissi tema kõrval enam ei olnud. Tragöödia võttis noore mehe, kes hoolis alati enne teiste heaolust ja siis mõtles enda peale.

«Ta oli hästi, hästi hoolitsev, abivalmis ja nägu kogu aeg naerul – nagu päike!» ütleb Kristiina ja ta enese nägu on särast tulvil. «Viimastel nädalatel tegi ta emme kogu aeg pannkooke singi ja juustuga, ja iga õhtu ütles ta mulle, et lähme minu juurde pannkooke sööma...»

Tüdruk tunnistab, et kogu traagika ei ole veel temani jõudnud. Nagu blokk oleks ees. Alar peab kusagil olema. Kusagil siinsamas lähedal! «Kui oleksin saanud matustel olla, siis...» katkestab ta. Aga Alar ongi kusagil siinsamas ja võitleb ka oma sõbranna eest. «Loodame jah...» muutub hoolimata valudest tuikavast kehast energiast ja elujõust pakatav Kristiina mõtlikuks.

Kriitiline aeg peaks tänu Kristiina poolt taevani kiidetud arstide tööle ja tüdruku enda elujõule möödas olema. Voodi juurde astuv doktor Matis Märtson soovitab veel paar päeva ettevaatlik olla. «Kõik on läinud seni paremuse poole, kuid ohud ei ole veel möödas,» ütleb ta.

Peotantsuga tegelenud Kristiina vasak reis on poltidega kinnitatud ja purunenud luud kokku lapitud. Lisaks tugevalt põrutada saanud kopsud, kolme seljalüli murd, kannatada saanud maks, põrn, kõhunääre. Just seda viimast nimetab doktor Märtson justkui viitsütikuga pommiks noore naise kehas.

Süüdlasi ei otsi

Eile, mil Alar viimsele teele saadeti, süütas leinaküünla arvatavasti ka rolleriga kokku põrganud ringhäälingujuht Andres Jõesaar. Kristiina ema Piret süüdlasi ei otsi.

«Mõistusega võttes saame ju kõik aru, et taoline tragöödia võib juhtuda igaühega meist,» ütleb ta. «Ta on korralik inimene, ei olnud alkoholijoobes ja peab selle koormaga nüüd terve elu edasi minema.»

Vanglakaristust Jõesaare süü tõestamisel ta mehele ei soovi: «Aga me kõik soovime, et lahendus oleks õiglane.»

Ta kirjeldab pisarsilmil, kuidas Alari ema palus oma lohutamatus leinas kõiki taevaseid jõude, et Kristiina terveks saaks. Isegi süüdistas end ka teise lapse elujoone võnkes.
«Nii ei saa ega tohi mõelda,» ütleb Piret ja tunnistab, et mõtles mitmeid päevi pärast õnnetust, et aga mis siis, kui oleks läinud teistmoodi? Kui Kristiina...

«Tütar on tugev, ta on võitleja. Kui ta sündis ja ma oma last vaatama läksin, siis teatas arst: teie oma on see üks ja ainus kõigi teiste seas, kes vaatab suurte tumedate silmadega taeva poole,» meenutab ta.

Sel nädalal justkui oma topeltsünnipäeva pidanud Kristiina soovib iga hommik vaid üht – saaks juba koju. Sel aastal istutas ta esimest korda aeda herned, mida ta jumaldab. Vanaema käib neid, pisarad silmas, iga päev korjamas. Neid herneid Kristiina ise noppida ja süüa ei saa, aga tal on kindlasti ees veel kümneid-kümneid suvesid.

Traagiline õnnetus

Täpselt nädal aega tagasi juhtus Tallinnas Nõmme tee ja Linnu tee ristmikul liiklusõnnetus, kus 50-aastane rahvusringhäälingu nõukogu esimees Andres Jõesaar sõitis Volvoga punase fooritule ajal ristmikule ning põrkas seal kokku rohelise tule ajal sõitma hakanud rolleriga Aprilia.

Rolleri roolis olnud 17-aastane Alar ­Leuska hukkus, temaga koos sõitnud Kristiina Brit Esop lamab Mustamäe haigla intensiivravipalatis.

Politsei algatas juhtunu asjaolude selgitamiseks kriminaalmenetluse.