Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2021/05/05/13763162t1h73ca.jpg)
Istuda laupäeva hommikul kell seitse bussi ja sõita Tartust Tallinna, et vaadata kell kümme algavat etendust, on iseenesest juba piisavalt jabur idee. Aga et pärast kolm tundi ja kolmkümmend minutit kestnud etendust taas kohe (isegi kohvi ei jõua juua!) Tartusse sõita, et seal vaadata veel samal päeval kahte etendust (nende vahel on ka vaid napp pool tundi vaba aega!), tundub juba hullumeelsusena.
16 ja pool tundi hiljem on mul jalad vatised, silmad valutavad, aga olen iseendaga rahul ja meeleolu on hea – kordagi ei soovinud ma tüdimuse või halva teatri pärast ettevõtmist katkestada! Jah, teatrimaraton on võimalik ja kogemusena on see huvitav. Tõsi, järgmisel päeval on küll tunne, nagu oleks öö otsa pidutsenud ja mõte kolmetunnisest istumisest ei mõju ahvatlevalt.