68 näitlejat ning 16 ja pool tundi istumist

Istuda laupäeva hommikul kell seitse bussi ja sõita Tartust Tallinna, et vaadata kell kümme algavat etendust, on iseenesest juba piisavalt jabur idee. Aga et pärast kolm tundi ja kolmkümmend minutit kestnud etendust taas kohe (isegi kohvi ei jõua juua!) Tartusse sõita, et seal vaadata veel samal päeval kahte etendust (nende vahel on ka vaid napp pool tundi vaba aega!), tundub juba hullumeelsusena.

16 ja pool tundi hiljem on mul jalad vatised, silmad valutavad, aga olen iseendaga rahul ja meeleolu on hea – kordagi ei soovinud ma tüdimuse või halva teatri pärast ettevõtmist katkestada! Jah, teatrimaraton on võimalik ja kogemusena on see huvitav. Tõsi, järgmisel päeval on küll tunne, nagu oleks öö otsa pidutsenud ja mõte kolmetunnisest istumisest ei mõju ahvatlevalt.

Olles Tom Stoppardi «Utoopia» triloogia kahte esimest osa näinud, teadsin, et vapustavat teatrielamust pole oodata. Nii ka läks, kuid 2013. aasta märtsis esietendunud lavastused olid publiku ees küpsenud, tihenenud ning tulemuseks oli hea teater, mis lisaks intrigeerivale sisule mõjus ka emotsionaalselt.