«Pealtnägija»: Tallinna parklate kaudu liikuv must raha võib jõuda Keskerakonnale

Ajalooline kõlakoda Harjumäel. Foto: Toomas Huik

ETV saate «Pealtnägija» tehtud ajakirjanduslik uurimine paljastas, et Tallinna linn suunab parkimisest saadava tulu kahtlasele ärimehele, kust see väidetavasti liigub ringiga tagasi Keskerakonna kassasse.

Pärast mitu kuud kestnud ajakirjanduslikku uurimist* võib saatetegijate sõnul väita, et Tallinna Harjumäe ajalooline kõlakoda on justkui hämara raha magnet ja poliitilise ringkäenduse süda. Just sinna jookseb kokku kahtlaste tehingute ja skeemide võrgustik, mille tagant avastas «Pealtnägija» ilmselged kuriteod maksupettuse, musta raha liigutamise, räige valetamise ja veel palju kummalist, mis tegelikult võiks kaitsepolitseile ja kriminaalpolitseile veidigi huvi pakkuda, vahendas ERR Uudised.

Selle loo peategelane on mõistatuslik mees, 66-aastane Juri Saharov, Harjumäe kõlakojas asuva Edgari valimiskohviku peremees, avalikkusele täiesti tundmatu ettevõtja, keda ei tea isegi paljud staažikad keskerakondlased. Seda üllatavam on kahtlus, et tegelikult on Juri Saharov Keskerakonna väidetava musta kassa üks peamine doonor.

Lääne-Virumaalt Tamsalust pärit Juri Saharov räägib oma minevikust justkui muinasjutust. Ta väidab, et lahkus Eestist 1994. aastal, elab peamiselt Saksamaal, omab tööstust ja sadamat Venemaal ning Eestis hakkas taas asju ajama alles 2009. aastal. Ta luges lennukis lehte ja seal oli kuulutus, et Tallinn annab Harjumäe räämas kõlakoja rendile. Ja ta otsustas linna aidata. Siis polevat tal olnud aimugi, kes see Savisaar ja mis see Keskerakond üldse on.

2009. aasta suvel annabki Tallinna linn kõlakoja rendile kõigest kaks kuud vanale ja nullkäibega firmale, mille omanik on äsja kodumaale naasnud Saharovi naine Svetlana. Ja kohe 25 aastaks jutti! Saharov, kes kuu aega hiljem astub Keskerakonda, investeerib 200 000 eurot ja juba aasta hiljem avab ta koos linnapea Edgar Savisaarega kõlakojas kohviku.

Abilinnapea Taavi Aasa sõnul anti kõlakoda rendile konkursi korras. «Sinna otsiti operaatorit, sinna ei tahetud tulla opereerima, sellepärast, et selle kordategemine maksis väga palju.»

Savisaar on kõlakojas kohvikut avanud koguni kolm korda. Viimaste riigikogu ja kohalike valimiste eel asus Saharovi rendipinnal Keskerakonna valimisstaap ehk Edgari kohvik, kus Tallinna linna juhtiv parteiladvik kuu aega jutti oma valijatega laulu ja tantsu lõi.

«See on sesoonselt kasutatav kohvik, ma ei näe siin mitte mingisugust seost Keskerakonnaga,» ütles Aas. Ta lisas, et seal läheduses on teisigi kohvikuid, kus käivad poliitikud täpselt samamoodi oma valijatega kohtumas ning ta ei näe selles probleemi.

Võrdluseks: kui Raekoja platsi ääres asuv Kehrwiederi kohvik maksab linnale renti 69 eurot ruutmeeter, siis Saharov sai 25 aastase üürilepingu linnalt hinnaga 1,76 eurot ruutmeeter. Keskerakond ei maksa Harjumäel Edgari poliitkohviku pidamise eest aga sentigi, sest üüri asemel tahab selle pealik Saharov, et tema partei esimees saaks Eesti peaministriks!

Saharovi sõnul on ta suurema osa ajast püüdnud Keskerakonnale hääli tuua, et erakond valimistel võidu saavutaks. Ta leiab, et praegu on ainult Keskerakond ja Savisaar need, kes võiksid Eestis midagi muuta.

Parklad on kahjumis

Aga kogu see kõlakoja ja Savisaare kohviku lugu on alles Saharovi imelise eduloo algus. Viie järgmise aasta jooksul annavad Tallinna linnajuhid oma parteikaaslase ehk Saharovi firmadele rendile koguni väiksemat sorti impeeriumi. Esiteks Harjumäe kõlakoda; teiseks Stroomi rannahoone, mille seinal ripub aegajalt Põhja-Tallinna linnaosa vanema Karin Tammemägi skandaalne reklaam; ja kolmandaks linna nö toitlustuspind vanalinnas Kuninga tänaval. Kui kaks aastat tagasi puhkes seal tegutsenud striptiisibaari vastu linnaelanike mäss, oli selle üks omanik just Edgari kohviku peremees Saharov.

Saharovi impeeriumi kroonijuveel on tegelikult linnalt rendile saadud parklate kett. Eri aegadel on Saharovi ja ta naise firmadele kuulunud üle poole linna parklatest ehk 13 valvega autoplatsi.

Saharovi väitel on tal parklaid vaja selle tõttu, et inimesed on harjunud parklateenust saama, eriti talvel, kui parkimiskohti on majade juures vähem. «Aga parklakohad täna enam suurt raha ei too. Kes tahab neid pidada? Kui täna, ütleme nii, ma läheks ära, siis parkla läheb kinni. Ja siis linn ei saa raha, ütleme nagu rendiraha selle parkla eest ja rahvas ei saa parkida oma autosid.»

Samal ajal, kui mees kahmab konkurssidelt kõrgeimate rendihindadega linna parklaid kokku, on ta firmad valdavalt kahjumis.

Majandusaasta aruandeid vaadates ilmneb, et ta ei teeni parklate pealt mitte midagi. Tema sõnul läheb kogu parklate kaudu liikuv raha Tallinna linnale. «Mul ei ole vajadust seda raha teenida,» väidab Saharov. Ta märgib, et on oma suure puidutööstuse Venemaal välja rentinud ja saab sealt äraelamiseks piisavalt vahendeid.

Saharovi sõnul on parklad «meie tulevik». Kui rahvas saab rikkamaks, hakatakse ka oma autosid rohkem parklatesse parkima. «Ja vaat siis võib juba rääkida õigest tulemusest,» arvab ta.

Eriti tähelepanuväärne on aga tööjõukulude lahter Saharovi firmade majandusaasta aruannetes, kust tuleb näiteks välja, et 2012. aastal opereeris üks tema firma viit ööpäevaringse valvega parklat, kuid firmas oli tööl vaid kaks töölist, kellele maksti aastas palka 2000 eurot.

Saharovi sõnul on tal Tallinnas praegu seitse parklat, kus töötab ühtekokku kaheksa valvurit. Küsimusele, kuidas on neis võimalik tagada ööpäevaringne valve, vastab ta, et valvuriteks on seal oma autosid parkivad isikud. «Kui ta seisab ööpäev seal ära, siis ta ei tasu mulle parkla renditasu.»

«Pealtnägija» pole aga esimene, kes kutsub uurima Edgari kohviku peremehe hämarat parklaäri. Juba üle aasta levitab keegi anonüümne kommentaator Keskerakonnaga seotud artiklite all järjekindlalt infot, et Saharov teenib parklates musta raha, mis liigub Keskerakonna arvele. Seevastu Taavi Aas nimetab seda jamaks ja pahtahtlikuks laimuks.

Tänavu kevadel tõstatas Saharovi kahtlase parklaäri küsimuse Tallinna volikogus üles ka IRLi liige Tarmo Kruusimäe. Kuid linn kaitseb end tuntud retoorikaga – meie ei tea midagi; tausta kontrolligu õiguskaitsjad; meil pole vahet, kes sa oled ja mis parteisse sa kuulud. Võidab see, kes maksab meile kõige rohkem renti. Siin pole mingit partei ringkäendust või korruptsiooni!

Kaks valvurit rääkisid «Pealtnägijale» lahtise tekstiga, kuidas nende pealik jultunult riiki petab. Ilmneb, et väikseim parkimistasu on üks euro tunni eest, ent sularahas maksta ei saa. Valvurite sõnul võtab Saharov inimesi tööle ilma töölepinguta, maksab neile palka 20 eurot ööpäevas ning valves tuleb käia üle ööpäeva.

«Tal on ju üle 10 parkla, keegi räägib 19, keegi 11 parklat. Ta ju osaleb seal linnavolikogus, ise ta töötab linnavolikogus, saad aru. Seepärast on kõik talle lubatud. Seetõttu ta ei vormista ja lepinguid ei tee ja nii edasi,» kinnitas üks valvur.

Palk 200 eurot kuus

Seevastu Saharov väidab, et ta maksab valvuritele nii, nagu seadus ette näeb. Paraku on linna parklakuninga väited sulaselge vale. Seda kinnitab veel kolmas tõend. Nimelt Juri Saharov ise, kes nädal enne intervjuud pakkus ühele «Pealtnägija» tegijale parklavalvurina tööd. «Praegu on meil hädasti vaja inimesi Lasnamäele, seal kui seista üks ööpäev ja kaks vaba, siis saab 200 eurot kuus,» rääkis Saharov.

Küsimusele, kas vormistatakse tööleping, vastas Saharov, et valvurid ise võtavad raha välja. «Parklaid on mul palju ja jama ei tule kellelgi, kui ka poisid ise võtavad raha välja,» kinnitas ta.

Mida oligi tarvis tõestada. Tallinna linna suurim parklarentnik Saharov ajab oma äri mustalt. Esiteks vilistab ta töö- ja puhkeaja seadusele; teiseks ei sõlmi valvuritega töölepinguid; kolmandaks maksab ta neile palka mustalt ja neljandaks petab ta kõige sellega kõige labasemal moel riiki.

Kui suured on need sularahasummad, mis Saharov parklaärist mustalt teenib, on pea võimatu täpselt arvutada. Tema mitu konkurenti väitsid «Pealtnägijale», et parklate kasumid on kokku kuivanud ja ühe keskmise suurusega parkla pealt võib mustalt teenida 1000-2000 eurot kuus. Kui eelmisel aastal oli Saharovil üheksa ja praegu seitse parklat, siis lihtne arvutus näitab, et räpane jackpot nii suure keti pealt võib olla muljetavaldav: üle 10 000 euro kuus. Tõsi, avalikult ei julge ükski parklaärimees Saharovi mustast rahast rääkida, sest nad kardavad sõna otseses mõttes linnavõimu kättemaksu.

Ehkki «Pealtnägija» tõestas ära Edgari kohviku peremehe musta parklaäri, ei julge saate tegijad väita, et Saharov viib sealt teenitud räpase raha ringiga Keskerakonna kassasse. Kuigi päris valeks seda ka pidada ei saa, sest Saharov ja tema naine Svetlana on viimase viie aasta jooksul Keskerakonnale annetanud ligi 1500 eurot.

Kuid on ka kõrvalversioon, milleks Juri Saharovile nii palju parklaid vaja on. Kolm temaga eri aegadel kokku puutunud ettevõtjat kinnitasid «Pealtnägijale» kui ühest suust, et Saharov esines nende ees eelmisel aastal lahtise tekstiga, et tal on parklaid vaja kohalike valimiste pärast.

«Ma küll ei oska öelda, kuidas parklate olemasolu saab kasutada valimistel hääle saamiseks, ma ei tea. Te tahate väita siis, et ta mõjutab neid parkijaid seal, et tema poolt hääletaks?,» küsis Taavi Aas vastu.

Kõlab uskumatult, kuid just sellise versiooni lobises intervjuu ajal Saharov ise kogemata välja. Ja kui «Pealtnägija» öeldule kinnitust nõudis, siis üritas ta oma juttu muuta. «Need, kes parklat kasutavad, võibolla saavad aru, eksju, et kui inimene teeb midagi head nende jaoks, eksju, et võibolla on vaja neid toetada valimistel. Et võibolla me teeme veel midagi paremat,» ütles Saharov.

Küsimusele, kas parklaid on vaja selleks, et saada hääli, vastas parklapidaja, et mitte häälte, vaid inimestega suhtlemise pärast. «Kuulan, mis probleemid neil on, kuidas nad elavad. Ja vastavalt sellele siis valimistel, eksju, siis võib ju kasutada need kõik probleemid, et need kõik lahendada.»

*Kuna ajakirjandusliku uurimustöö käigus avastasid «Pealtnägija» toimetajad veel piinlikke momente niinimetatud K-parklaäris, siis on selle loo teine osa eetris nädala pärast.