Ajalooretk Kultuurikilomeetril: varemed, allveelaevad ja kingitus Hitlerile

Kultuurikilomeeter. Foto: Peeter Langovits

Nelja aasta eest avatud Kultuurikilomeetri nime kandev kergliiklustee Kalamajas ehitatakse suures osas ümber autoteeks, mille kõrvale tuleb uus, asfaltkattega kergliiklustee. Tallinlaste seas väga populaarseks kujunenud Kultuurikilomeetri ümbrusel on rääkida rida põnevaid lugusid.

Kultuurikilomeeter (tegemist siiski peaaegu poole pikema vahemaaga) on ehitatud 20. sajandi algusest pärit Kopli kaubajaama ja sadama ühendamiseks rajatud raudtee vallile.

Kultuurikilomeetri algust tunti 19. sajandil Tallinna Uus Hollandina. Sadama piirkond meenutas oma kanalite ja ladudega Hollandi sadamalinnu. Muide, tänavu möödub 300 aastat sellest, kui Peeter I Tallinna suure Vene sõjasadama rajas.

Edasi kulgeb kergliiklustee 1980. aastal uksed avanud Lenini-nimeline kultuuri- ja spordipalee alt. Tänapäeval linnahalli nime all tuntud hoone on tühi ja laguneb kiires tempos. Tundub, et kauaoodatud rikast Ameerika investorit ei tule. Samas on tegemist kaitse all oleva hoonega.

Mööda kergliiklusteed edasi minnes jõuame endise gaasi- ja elektrijaama hoonetesse rajatava Katla kompleksini. 19. sajandi alguses asus sel kohal kohaliku rikkama rahva supelasutus, mis aga merevee reostumise tõttu sulgeda tuli. 150 aasta eest hakati sinna ehitama linna gaasijaama. Oli ju tollane Reval valgustatud gaasilampidega. Sellest perioodist on alles neoromaani stiilis vahvad mitmetahulised gaasimahutid. 1913. aastal läks aga Tallinn üle elektrivalgustusele ja nii ehitati järgnevatel kümnenditel sinna rida uusi elektrijaama jaoks vajalikke hooneid. Kunagine Baltimaade kõrgeim, 110-meetrine korsten tõmmati  1980. aastatel varisemisohtlikuna 20 meetri võrra lühemaks.

Kalarand on Kalamaja vanimaid hoonestuspiirkondi, mille lugu algab sügaval keskajal. Veel seisab kultuurikilomeetri ääres üksikuid vanu maju. 19. sajandi keskpaigas sündis sealsetes kalatööstustes legendaarne Tallinna kilukonserv. Kalarannas, endise laevaehitustehase alal on alles ka ainuke liivarand Tallinna kesklinnas. Selle säilimine sõltub aga linna kokkulepetest täna tühermaana seisva kinnistu omanikuga. Kohalik kogukond seisab igatahes liivaranna säilimise eest.

Patarei merekindlus

Edasi kõndides jõuame õige pea Patarei punastest tellistest kompleksini. 19. sajandi esimeses pooles ehitati see võimsaks suurtükkidega merekindluseks, mis pidi kaitsma Tallinna sõjasadamat. Hiljem kasutati hoonet kasarmuna. Sündinud Eesti Vabariik muutis aga Patarei vanglaks. Nõukogude perioodil hoiti selles kurikuulsas asutuses üle tuhande vangi. Täna on Patareist kujunenud kultuuriürituste paik. Räämas hooned vajavad aga suurt investeeringut.

Muide, kohe Patarei väravate vastas, teiselpool kultuurikilomeetrit on madal kivihoone, millele joonistatud kellegi poolt suured kassid. Tegemist on omaaegse Patarei maneeźiga, mida vajadusel kasutati ka õigeusu kirikuna. Huvitav, kas see on kirjas ka hiljuti trükist tulnud Eesti õigeusu pühakodade raamatus?

Vahetult enne Esimest maailmasõda asuti Tallinna ja selle lähiümbrust muutma võimaks kindluseks, mis pidi sulgema vaenlase laevastikule Soome lahe. Mitmed Peeter Suure merekindluse hooned ja rajatised asuvad ka Kultuurikilomeetri ääres. Näiteks kohe Patarei kõrval asuv Lennusadam oma maailma esimeste, aastatel 1916-1917 taanlaste projekti alusel vesilennukite jaoks ehitatud koorikbetoonangaaridega. Ka pärast taastamist meremuuseumiks on lennusadama puhul tegemist Eestis mitmes mõttes unikaalse ehitisega, seda nii uudsete ehitusmaterjalide- ja lahenduste kui merekütte poolest.

Lennusadama kõrval on suur tühi plats, kuhu planeeringu kohaselt peaks kunagi kerkima uhke justiitspalee. Karta on, et lähitulevikus see vaid plaaniks jääbki. Nagu kultuurikilomeetri algusesse Statoili bensiinijaama kohale taanlaste kavandatud uue raekoja ehituski.

Kultuurikilomeetril liikuja möödub aga järgmisena endisest Kalamaja surnuajast, tänasest kalmistupargist. See oli sajandeid Tallinna eestlaskonna matmispaigaks. Nõukogude võim hävitas vana kalmistu 1960. aasta paiku.

Noblessneri laevatehas

Pärast kalmistut tulevad kohe mõlemal pool teed Noblessneri laevatehase hooned. Need rajati 1913. aastal kahe Peterburi suurärimehe Emanuel Nobeli ja Gustav Lessner poolt Vene sõjalaevastikule allveelaevade ehitamiseks. Muide, tegemist oli Nobeli preemia loonud mehe vennapojaga. Enne impeeriumi kokkuvarisemist jõuti Tallinnas ehitada kümmekond allveelaeva. 1917. aasta sügisel oli neist üks, Pantera-nimeline seal hooldusremondis. Meeskonnal oli palju vaba aega. Sõideti pidutsema pealinna Petrogradi, kus aga satuti osalema kommunistide paraku edukas riigipöördes.

Pooleli jäänud Noblessneri tehase alustest sai noor Eesti riik teha endale kolm suurt mootorlaeva. 1920. aastate keskel läks laevatehas pankrotti. Noblessneri hoonetes said endale kodu mitmed tööstused ja laod. Sadamas ehitati väiksemaid laevu. Nii hakati 1939. aastal ehitama kohaliku sitsivabriku omanikule uhket erapurjelaeva. Laev sai valmis nõukogude okupatsiooni alguseks. Nii ei saanud Siberisse küüditatud ärimees seda kunagi kasutada. Saksa okupatsioonivõimud otsustasid aga neile sülle kukkunud kalli aluse kinkida Hitlerile endale.

Täna ehitatakse ja remonditakse Noblessneris taas laevu, ka sõjalaevu. Aga Eesti tööstusajaloo üks sümboleid on koduks ka jahisadamale. Vanast valukojast on saanud hinnatud kontserdipaik.  Ka teiste tsaariaegsete laevatehase hoonete taastamistööd on käimas.

Kultuurikilomeetri nime kandev kergliiklustee lõpeb täna kunagise võimsa, elektrimootoreid tootnud Volta tehase juures Tööstuse tänavas.  Kunagise raudtee koridor läheb sealt edasi kuni Kopli tänavani.

Kasutage viimaseid hetki Kultuurikilomeetril käimiseks. Tänane lahe kergliiklustee küll kaob, piirkonna ajalugu aga jääb.