Aktusel näeb värvilist muinasjuttu

Sander Kaasik on poiss nagu mõistatus, sest Sander ei räägi. Mitte ükski vägi ei saa takistada aga Sanderil ennast teistele arusaadavaks teha, kui selleks on võimalik appi võtta miimika, kehakeel ja erinevad hääled. Üks viis, kuidas Sander ennast näitab, on liikumine. Ta lihtsalt käib. Kas siis ringiratast või edasi-tagasi. Aga sellestki on võimalik välja lugeda, kas poiss on rõõmus ja rahul või ärev ja murelik või hoopis uudishimulik ja põnevil. Pildistamise hetkel näib Sander uudishimulik ja põnevil. Ema Katrin Juhe ütleb, et kui Sander tahab, et teda autoga sõitma viidaks, võtab ta temal käest kinni ja viib auto juurde. Kooli tulebki Sandril igal hommikul tulla autoga, sest ta elab Ülenurme lähedal, kool aga asub linnas Puiestee tänaval. Sander Kaasiku soovi kooli tulla märgib juba seegi, et hommikuti end valmis seades ei unusta ta enam lipsu kaela panemast. Foto: Margus Ansu

Sander Kaasiku esimese õpetaja nimi on Monika Kiho (pildil). Õpetaja ütleb, et seda poissi ta veel väga hästi ei tunne, aga nad on enne kooliaasta algust temaga kohtunud küll. Nad on koos mööda koolimaja ringi jalutanud ja vaadanud, kus asuvad klassituba, söögisaal ja garderoob.

Monika Kiho on Maarja koolis õpetanud 20 aastat. Midagi muud ta teha ei soovi. Ta usub, et kui miski teda hommikuti närvi ajab, siis on need argielu pisiasjad. Aga niipea, kui ta jõuab kooliõuele või astub koolimajas oma õpilaste ette, on maailm jälle rahulik. Monika Kiho usub, et teeb tööd, mida teda on tegema kutsutud. Ja lisab, et erivajadustega laste õpetamine annab õpetajale tagasi kaugelt rohkem, kui inimesed on harjunud uskuma.

«Kunagi ei tohi meelest lasta seda, et sul tuleb olla valmis üllatusteks. Ega sedagi, et eesmärke võid sa seada küll, aga kõik ei pruugi alati plaanipäraselt minna,» räägib ta.