Õpetajad uuendatud õppekavast imet ei oota

Foto: SCANPIX

Valitsus kiitis neljapäeval heaks pikkade arutelude järel kokku lepitud uuendused õppe- ja ainekavades, mille eesmärk on vähendada koolis tuupimise osa ning suurendada sidusust eri tundide vahel. Ometi pole õpetajad praegugi väga optimistlikult meelestatud selle suhtes, et seadusmuudatused sisuliselt midagi õppetöös muudaks.

Parandused tehti enam kui aasta kestnud arutelude tulemusena ning haridusministeeriumi hinnangul peaksid need andma õpetajatele senisest suurema võimalus teha ise õpetatavate teemade osas valikuid ning vähendama kohustuslikku osa. Eelnõu seletuskirja järgi on ainekavadest eemaldatud dubleerimised, nüüdisajastatud õpitulemusi ja –sisu, kärbitud mahtu väheolulisemate teemade arvelt.

«Näiteks vähendatakse esimese kooliastme lugemise õpitulemuste tervikteoste arvu 12lt 10le. Lugemisoskust saab arendada ka ju muude jõukohaste tekstide, mitte üksnes tervikteoste abil,» tõi haridusministeeriumi üldhariduse osakonna asejuhataja Pille Liblik esile.

Õpetaja ei pea nõudma õpilastelt kogu õpikus oleva materjali omandamist, talle antakse vabamad käed ise õppesisu üle otsustamiseks. Samuti rõhutatakse paindlikkust, et rohkem kasutataks tunni- ja koolivälist õpet, korraldataks õpet väljaspool kooli või virtuaalselt.  Esile tuuakse ta põhimõte, et üha rohkem rakendataks lõimingut eri õppeainete vahel.  

Kardan, et õppekava jääb pelgalt dokumendiks ning õppekava mõtteviis ja filosoofia ei jõua klassiruumi tasandile.

Samas märkis Liblik, et muudatused ei too endaga kaasa õppeprotsessi põhimõttelist ümberkorraldamist, uusi õpikuid tarvis ei ole.

Kosmeetilised muudatused

Eesti Õpetajate Liidu juhatuse esimees Margit Timakovil oli õppekavas tehtud suuremaid muudatusi raske välja tuua, sest töö eesmärk oli ennekõike ainekavades just ebamõistliku mahu kärpimine ning aegunud terminite uuendamine ja teksti selgemaks tegemine. «Seetõttu tundub, et kõige olulisem muutus ainekavades on kosmeetiline iluravi, töö tekstiga.» Õppekava sellise lihvimisega tegeletakse pidevalt.

Tema sõnul on aga õpetajatele ja koolile sellisest täpsustamisest enam vaja juhiseid ja teadmist, kuidas seda õppekava oma töös sisuliselt rakendada. «Õppekava on õpetaja igapäevases puzzles vaid üks tükikene ja loota, et see just kõige olulisem on, on lühinägelik. Kui me soovime, et õppekava sisuline väärtus omandaks õpetaja jaoks teised mõõtmed, siis peame ka teisi puzzletükke arvesse võtma,» rõhutas Timakov.

«Suurim hirm ja mure on peidus sügavamal kui õppekava tekst ise,» ütles Timakov. «See jõuab kehtivate õpetamise aluste ja põhitõdede ning üldise koolikultuurini välja. Millisena näevad õpetajad ja koolijuhid riiklikku õppekava? Kuivõrd hästi on üldosa eesmärgid kajastatud ainekavades? Kui sisuliselt koostatakse kooli õppekava? Mil moel rakendub õppekava õpetaja töökavas ja tunnitegevustes? – need on küsimused, millele vastused aitavad paremini aru saada, mis nüüd teisiti hakkab olema,» selgitas ta.

Õppekirjandus pidevalt maas

Ka Kadrioru Saksa gümnaasiumi õpetaja Mihkel Kõrbe pidas õppekavadega tehtud tööd ennekõike kosmeetikaks, mistõttu ta neilt olulist muutust ei oota. «Kuigi õppekava on kohandatud, siis peamine kartus on, et hoolimata õppekavast õpetatakse ainekeskselt ning õpikut. Olen skeptiline, et õpetaja kasutab oma autonoomiat õppekava tõlgendamisel ja julgusel valida teemasid ja jätta õpikust osad peatükid õpetamata,» märkis Kõrbe.

«Õppekava arendus peab käima käsikäes õppekirjanduse arendamisega - see areng on aga pidevalt maas,» leidis ta. «Õppekava ise ei muuda õppimist lihtsamaks, seda teeb professionaalne õpetaja, kes valdab tänapäevaseid metoodikaid ning õpikäsitlusi, on ise aktiivne õppija ja keskendub õppijate arengule mitte aine kaanest kaaneni õpetamisele,» märkis Kõrbe.

«Kardan, et õppekava jääb pelgalt dokumendiks ning õppekava mõtteviis ja filosoofia ei jõua klassiruumi tasandile. Paber ise ei muuda õppimist ja õpetamist koolis, muutus toimub inimeste kaudu. Niikaua kui õppekava ei ole õpetajatele midagi oma ja head, niikaua ei näe ma ka muutusi tulemas õpetamisesse. Õppekava peab saama õpetajate loomulikuks abivahendiks ja suunajaks, olema mõistetav ning andma vabadust kuid samas ka võimalusi ning suundi oma professionaalset tööd planeerida,» lausus Kõrbe.

Õppekavades rõhutatakse ka paindlikkust kasutada tunni- ja koolivälist õpet, soovitust korraldada õpet väljaspool kooliruume ja virtuaalses õppekeskkonnas ning lõimida aineid omavahel.

Kose gümnaasiumi õpetaja Astrid Sildnik märkis, et teemade lõimimine oli aktuaalne juba eelmises, 2002. aastal kehtima hakanud riiklikus õppekavas, uus õppekava annab selleks lihtsalt rohkem võimalusi ja vabamad käed.

«Mõnes koolis kooskõlastavad aineõpetajad enne kooliaasta algust klassikaupa oma töökavad, et kogu aasta jooksul õpetatav materjal oleks temaatiliselt loogiline ja õpilast toetav seoste loomisel,» kiitis ta.

«Ainetevahelisi lõimimisvõimalusi on väga palju ja enamikus koolides neid ka praktiseeritakse, probleem on vaid selles, et kuna loomingulised õpetajad kulutavad suurema osa energiast tegutsemisele, ei jää neil alati aega oma saavutuste laiemale avalikkusele tutvustamiseks. Sellepärast ongi tekkinud müüt, et Eesti kool ei ole huvitav,» nentis ta.

«Arvatavasti leidub muidugi ka selliseid koole, kus õpetajad on harjunud rohkem omaette nokitsema ja ei julge või ei taha meeskonnatööd teha. Sellisel juhul on koostöömotivatsiooni- ja võimaluste tekitamisel väga oluline osa täita koolijuhil, kellele on antud suuremad volitused õpetajate tööülesannete planeerimisel,» arvas Sildnik.

Pille Liblik märkis, et haridusministeerium on tellinud õpetajate abistamiseks juhendmaterjale ja näidistöökavasid ning on koolidest, kus lõiminguga juba tulemuslikult tegeldakse, minnakse teistesse koolidesse kolleege koolitama. «Õpetajatele on seeläbi eeldused loodud ja edasine õnnestumine on eelkõige õpetajate enda tahte küsimus,» sõnas ta.

Koolidel on riiklike ainekavade paranduste rakendamiseks ja vajadusel kooli õppekava muutmiseks aega kuni järgmise kooliaastani ehk 1. septembrini 2015.

--

Muudatusi ainekavades:

• Vähendatakse 1.–3. klassi kohustusliku kirjanduse arvu 12-lt 10-le, millega antakse õpetajale võimalus kasutada õppetöös rohkem lühemat, kuid mitmekesisemat lugemismaterjali.
• Põhikooli ühiskonnaõpetuses on 3.-6. klassil välja jäetud teema «Meedia ja teave», sest mitmed õpitulemused kattuvad 7.-9. klassis käsitletavate teemadega ning neid käsitletakse ka keele ja kirjanduse valdkonna ainetes ning inimeseõpetuses.
• Seitsmenda klassi loodusõpetuse ainekava on struktureeritud teemapõhiselt, mis toetab senisest rohkem uurimusliku õppe läbiviimist teistes loodusainetes ning säästab õpetamiseks ja õppimiseks aega.
• Gümnaasiumi kirjanduse kursusest on jäetud välja liiga üldine teema «kirjanduse olemus ja roll». Samuti positivism kirjandusteaduses, mudellugejad, lugemismudelid, intertekstuaalsus, mis on 10. klassi õpilastele liiga keerulised, arvestades nende lugemiskogemust ja kirjandusteaduslikke teadmisi.
• Uue pädevusena tuuakse juurde digipädevus, mis toetab nii digipööret kui ka järgmise 7 aasta haridusprioriteetide ehk elukestva õppe strateegia eesmärkide elluviimist.
• Väärtuspädevus muudetakse kultuuri-ja väärtuspädevuseks. Sotsiaalse pädevuse asemel nähakse ette sotsiaalne ja kodanikupädevus. Soovides väärtustada loodusteaduste ja tehnoloogialaseid saavutusi, lisatakse matemaatikapädevusele loodusteaduste ja tehnoloogiaalane pädevus.

/Allikas: HTM/