Riho Ühtegi: «Ema, me ei tapa siin inimesi»

Kolonelleitnant Riho Ühtegi eile Wahidis ESTCOY-10 baasis. Foto: Arvo Jõesalu

Sõdur on inimene kõigi inimlike tunnete ja emotsioonidega – põhjuseta ei ava Helmandis keegi tuld, kirjutab Eesti kontingendi ülem Afganistanis kolonelleitnant  Riho Ühtegi.

See oli käesoleva aasta kevadel, kui käisin enne missiooni Afganistanis luurel ja kuulsin möödudes tahtmatult pealt ühe noore USA merejalaväelase telefonikõnelust emaga. Õigemini kuulsin vaid üht fraasi, mis kõlas just nii: «Ema, me ei tapa siin inimesi!»

Eesti meedias räägitakse Eesti sõdurite tegevusest Afganistanis päris palju. Vastukaaluks ametlikele teadetele ja kaitseväe sponsoreeritud intervjuudele pakutakse tihti ka nende inimeste kirjutisi ja seisukohti, kelle arvates paneb Eesti kaitsevägi Afganistanis toime õõvastavaid kuritegusid.

Vastaspoole põhiline argument on, et kui USA või mõne teise suurriigi sõdurid aeg-ajalt õõvastavate tegudega hakkama saavad, küllap siis Eesti sõdurid teevad Helmandis jõledusi pidevalt.

See tähendab, et me tapame, vägistame, röövime, hävitame ja terroriseerime kohalikke. Huvitav on muidugi tõdeda, et kõige kindlamalt teavad meie «tegelike» tegemiste kohta need, kellel pole Lõuna-Afganistanis toimuvast õrna aimugi. Ja siis, kui neile teadjameestele pakutakse tasuta võimalust tulla siia ja vaadata, mida me teeme, siis on vastuseks, et ei-ei, mind te ära ei osta.

Palju lihtsam on esitada oma oletusi siin toimuvast tõe pähe või otsida mõne endise kaitseväelase hälbiva käitumise taga missioonikogemusest psühholoogilisi probleeme või posttraumaatilist stressi. Oleme me ju sõdurid, järelikult peame nautima tapmist ja sadismi.

Nähakse vaid relva kandmise varjupoolt, kuid unustatakse, et mõisted au, õiglus ja eetika on alguse saanud relvakandjate klassist ning domineerivad ühiskonna selle osa igapäevaelus tänaseni. Et hulka satub mõnikord ka hälvikuid, on paratamatu, nagu on paratamatu ka see, et mitte igaüks ei pea sõjaväes teenimise pingele vastu.

Ajakirjanik Õnne Pärl kirjutas suurepärase «Kabuli päeviku». Paraku selekteeriva infokogumisvõimega inimesed on teinud sellest väga heast loost järeldused, et elu Afganistanis on tõeline lillepidu. Vaatamata sellele, et ka Kabulis aeg-ajalt lõhkevad autopommid ja tapetakse inimesi. Paraku pole Helmand Kabul.

Kui tehti otsus Eesti kontingendi paigutamiseks Lõuna-Afganistani, olin mina üks neist, kellele see mõte sugugi ei meeldinud. Oli ette näha, et olukord siin, lõunas, muutub võrreldavaks toonase olukorraga Iraagis ja võib veelgi keerulisemaks minna. Paraku usuti rohkem statistikat, mis 2005. aastal näitas Helmandis suhteliselt vähest sõjategevust.

Arvestamata jäeti aga see, et tol ajal oli Helmandis vaid väike USA eriüksus, kes paiknes põhiliselt Lashkar-Gah’s ja eriti operatsioone läbi ei viinud. Niisiis langetati siiski otsus liikuda koos Briti üksustega Helmandi provintsi ja toetada siin Afganistani keskvalitsust. Sõjaväelastel on õigus vaielda vaid nii kaua, kuni antakse käsk.

Rahva valitud riigikogu otsustas asja ära ja meid toodi rahulikust ja suhteliselt sõbralikust Mazar-e-Zarifi piirkonnast, kus koalitsioonisõdurid võisid ringi liikuda ilma kuulivestideta ja kiivriteta, sest Talibani pole seal eriti kunagi toetatud, ära Helmandisse, kus kohe algul sai selgeks, et ilma soomuskatteta ja vähema kui kuue mehega pole mõtet ringi liikuda.

Helmandi naaberprovints Kandahar on Talibani kodu ja aastatel, mil Kabulis naised miniseelikuid kandsid ning nägu ei varjanud, kehtisid siin veel (juba?) ranged reeglid, mis ei lubanud naistel ilma burkata ringi käia ja keelasid tüdrukutele mis tahes koolihariduse.

Ma ei kavatse ja ei taha kohalikke kombeid halvustada, Pashtunwali (peamiselt puštu hõimude kirjutamata käitumisreeglistik, mis toetub üheksale peamisele põhimõttele, millest tähtsamad on külalislahkus, asüül, au, patriotism, õiglus – R. Ü.) on välja kujunenud sadade aastatega ja seda järgitakse veel sadu aastaid.

Tõin selle näite lihtsalt võrdluseks, et Lõuna-Afganistan ei ole Kesk- või Põhja-Afganistan. Põhja-Afganistanis domineerivad põhiliselt usbekid ja tadžikid, kelle sallivus tuleneb tahes või tahtmata põhjas asuvate endiste NSV Liidu vabariikide mõjust, ning Afganistani keskosa, just eriti Kabuli piirkond, pole kunagi olnud eriti seotud pikaaegsete traditsioonidega ning on seetõttu aldis kõigile uuendustele.

Lõuna on aga teistsugune. Siin tuleb elada kasinalt ja palju tööd teha, sest maa on veevaene ning väheviljakas, mis omakorda tähendab, et hõimusidemed on väga tugevad ja traditsioonilistest kommetest hoitakse väga kõvasti kinni.

Sellest ka kohaliku elanikkonna suurem umbusk võõramaalaste suhtes ning rafineeritum käitumine. Võõrastust ei tunta mitte ainult koalitsioonisõdurite vastu, vaid ka nende inimeste vastu, kes tulevad Pakistanist või Iraanist, aga nendegi vastu, kes tulevad naaberprovintsist või isegi naaberkülast.

Pole päris õige öelda, et siin käib sõda. Vähemalt mitte sõda selle sõna klassikalises (konventsionaalses) mõttes. Jah, siin toimub tulevahetusi ja isegi lahinguid, kuid kogu koalitsiooni tegevuse raskuspunkt pole mitte fokuseeritud vastase hävitamisele, vaid hoopis kohalike lojaalsuse võitmisele.

Rahvusvaheliselt nimetatakse seda mässulistevastasteks operatsioonideks ehk siis ingliskeelse lühinimetusega COIN-operatsioonideks (Counter Insurgent). COIN pole midagi uut, seda on 20. sajandil edukalt ja vähem edukalt läbi viinud paljud riigid.

COIN-operatsioonide puhul kehtib rida paradokse ning üks tuntumaid on: üks õnnestunud sõjaline operatsioon võib tuua kümme korda suuremat kahju kui kümme läbikukkunud operatsiooni. Teiste sõnadega – me võime vastast küll võita sõjaliselt, kuid see võit võib anda tagasilöögi, mida me peame klattima aastaid.

COINi osas on kirja pandud ka mitmeid juhisdokumente ning kõigis neis on toonitatud COINi üht ja peamist tõde: ainult sõjalise operatsiooniga ei ole võimalik edu saavutada, edu võtmeks on kohaliku elanikkonna enda poole võitmine. Selleks, et seda saavutada, tuleb pakkuda neile seda, mida tavainimesed kõige enam soovivad – turvalisust.

Siinkohal võiks lugeja küsida, miks üldse on vaja koalitsioonijõude Afganistanis hoida? Kui neid ei oleks, rahuneks olukord iseenesest ja kõik oleksid jälle õnnelikud. Tõsi, relvastatud konfliktid toimuvad Afganistanis seal, kus on koalitsiooniväed ja Afganistani rahvaarmee võitlejad.

Näiteks Helmandist läände jäävas Nimruzi provintsis oli sõjategevus mitu aastat sisuliselt olematu, kuna seal ei olnud koalitsioonivägesid. Praegu on seal Gruusia pataljon ning, nagu grusiinid ise väidavad, läheb olukord kehvemaks.

Paraku on mündil (coin – münt, ingl k – toim) ka teine külg: mässulistevastaseid operatsioone viiakse läbi keskvõimu toetuseks. Kabul on Helmandist kaugel ja pole viimase paarikümne aasta jooksul siinsete afgaanide jaoks olulist rolli mänginud, viimased neli-viis aastat on püütud keskvõimu ametnikke siinsesse keskkonda integreerida.

See on keeruline poliitiline mäng, millest ma pole kompetentne kirjutama. Kuid selleks, et keskvõimu mõju suurendada, peab ta toetuma jõule, ja see jõud saab olla politsei ning sõjavägi. Seni kuni afgaanidel pole endal piisavalt relvastatud jõude ning nendel jõududel oskusi, et oma ametiasutuste ja võimutegelaste julgeolekut tagada ja piirkonnas korda valvata, teevadki seda koalitsioonijõud.

Aga on ka rohujuure tasandilt nähtav pilt. Jättes kõrvale poliitilised põhjused, saan ma kirjutada ainult sellest, mida siin näen. Ja see on sajad hektarid moonipõlde ning kõikjal umbrohuna lokkav kanep. Moon on aastakümneid olnud Lõuna-Afganistani talupoegade põhiline tuluallikas ja kuigi nemad saavad oma töövaeva eest vaid tühise kasumi, on see kasum siiski suurem kui mis tahes teise kergesti haritava kultuuri kasvatamine.

Moonipõldude lihtsalt hävitamisest pole kasu, kui asemele ei tule alternatiivi. Alternatiiviks võiks olla aga kaua kasvav granaatõun või eksootilised maitseained, mida siin piirkonnas kunagi ka kasvatati. Selliste kultuuride kasvatamise alustamiseks pole talupoeg üksi võimeline, kui riik teda ei toeta. Riigist ei tea kohalik mees aga tihti midagi, tekibki surnud ring ning igal kevadel toimub uus «mooniralli».

Märkimist väärib ka see, et kuigi islam taunib narkootikumide tarbimist, on paljud afgaanid ise suured oopiumitarbijad ning selliste inimeste arv siin vaid kasvab. Ja kuigi praegu ei ole Afganistanist pärit narkootikume meie turule oluliselt jõudnud, on see vaid aja küsimus, millal nad Eestis müügile ilmuvad.

Taliban, kelleks kutsutakse siin kõiki vastupanuvõitlejaid, kes on keskvõimuga tülis, olgu nad siis tõesti taliibid, narkovedajate jõugud või lihtsalt relvastatud militia, teab, et tal pole võimalik teisiti riigivõimu kompromiteerida kui ainult riigi piirkondi ebaturvaliseks muuta, ning teebki selleks jõupingutusi. Kuna koalitsioonijõudude vastu ei suudeta tihti midagi teha, rünnataksegi tsiviilelanikkonda, et külvata hirmu ja paanikat.

Igasugune hirmutamistaktika on siin väga levinud, riigivõimuga ja koalitsiooniga koostööd tegevaid inimesi tapetaks või paremal juhul ähvardatakse tappa, põletatakse põlde ja maju ning kariloomi.

Kõike seda saadab propaganda, et ISAF läheb varsti minema ja siis tuleb Taliban tagasi. Kohati on jõudnud Taliban isegi selleni, et nõuab neil juhtudel kohalikelt peredelt hüvitist, kui nende paigaldatud lõhkekehale astub mõni pereliige või perekonnale kuuluv loom. Vaene põlluharija ei tea, kelle poole hoida. Sümpaatiat tuntakse pigem koalitsiooni vastu, kuid Talibani kardetakse.

Kui koalitsioon kellegi kinni peab, siis on üldiselt teada, et mees on varsti kodus. Kui Taliban kellegi kinni võtab, siis ei teata kunagi, kas koju jõuab mees või mehe mõni kehaosa. Üsna tavaline on, et kui me kohalikelt Talibani kohta informatsiooni küsime, saame vastuseks: «Ma ei saa teile rääkida. Kui ma teile ei räägi, lasete te mul lihtsalt minna. Kui ma teile räägin, tuleb Taliban ja tapab mu ära.»
Ja ometi teeme me edusamme.

Kohalikud omavalitsused suurendavad oma mõjuvõimu, kohalikud talupojad on hakanud kasvatama järjest rohkem maisi, safranit ja teisi põllukultuure. Mõne aastaga on suudetud üles ehitada Afganistani politsei ja sõjavägi, kellega viiakse läbi ühisoperatsioone, et piirkonnas näidata Afganistani oma jõude.

Nad alles õpivad ja loomulikult on üksustes tohutult palju igasuguseid probleeme, nagu korruptsioon, vahendite nappus ja ka alamotiveeritus. Kuid nad õpivad, ja teevad seda suhteliselt kiiresti. Teatud asju, mis meie jaoks tunduvad veidrad, ei olegi võimalik muuta.

Kuigi ANAga (Afganistani rahvaarmee – R. Ü.) koos opereerimine tähendab meie üksustele tihti topeltkoormust, tuleb seda teha, et ühel hetkel oleks võimalik meil siit ära minna. Sest ega keegi ei taha jääda võõrale maale. Ühel päeval tahavad kõik koju tagasi.

Ja jõuamegi lähemale artikli alguse probleemile. Eesti kontingendi põhiosa moodustava ESTCOY vastutusala on umbes 30-ruutkilomeetrine piirkond, mis asub Helmandi kõige rohelisemas piirkonnas. Eelmise sajandi viiekümnendatel rajasid ameeriklased siia kanalitesüsteemi, mis annab vett kõrbega piirnevale viljakale alale.

Siia asustati ümber perekondi ja kogukondi üle kogu Afganistani, nad elavad küladena ja kogukondadena ning tegelevad põhiliselt maaharimise (sealhulgas moonikasvatusega) ning põllusaaduste müügiga.

Kõige tähtsam mees siin kandis on mirab, kes korraldab vee jagamist talupoegadele. See on eriti peen kanalite ja kraavide süsteem, mida meie Eestis ei oska ettegi kujutada. Maad ja vett saavad nad aga kasutada vaid siis, kui põldudel ei käi lahinguid ning seal sees pole pomme.

Möödunud talveni valitsesid piirkonda taliibid, Eesti üksuste tulekuga tõrjuti nad siit välja, kuid mässulised jätsid maha lõksmiine ehk IEDsid (isevalmistatud lõhkeseadelisi – R. Ü.) täis majapidamised ja teed.

Üks suuremaid töid, mida koalitsioon siin teeb, ongi ala puhastamine lõhkekehadest. Ainuüksi Eesti kontingendi pioneerid ja demineerijad on üles otsinud ja hävitanud üle 60 erineva IED, mis on võimaldanud kodudesse tagasi pöörduda enam kui kahekümnel perekonnal. Me oleme kaotanud seetõttu siin vastutusalal ka ühe oma mehe langenuna ja ka haavatuid on olnud, mis on väikerahvale suur kaotus.

Kakskümmend perekonda võib tunduda väike arv, kuid perekonnad on siin 5–10-liikmelised. Ainuüksi fakt, et inimesed tahavad piirkonda tagasi tulla, näitab seda, et piirkonda peetakse nüüd turvaliseks. Kevadel kolisid kohalikud oma turu Eesti kompanii laagri lähedale, sest siin on turvalisem kui seal, kus turg traditsiooniliselt aastaid oli.

Viimastel nädalatel, kui Taliban on oma tegevuses aktiviseerunud, on mässuliste kontrollitavalt alalt kolinud meie kontrollpunktidele lähemale ka mõned perekonnad, kuna siin on turvalisem. Kohalikud on korduvalt avaldanud soovi, et me rajaks oma kontrollpunkte kaugemale lõunasse, kus praegu domineerib Taliban, sest nad loodavad, et sel moel saabub alale rahu ja nad saavad oma igapäevastele toimetustele keskenduda.

Meie relvastatud patrullidega koos liiguvad enamasti kaasa spetsialistid, kes vastutavad tsiviilprojektide eest, mille raames remonditakse teid ja rajatakse sildu, paigaldatakse veepumpi ja truupe ning kõige suuremate ja tähtsamate projektidena rajatakse koole. Skeptikutel on seda raske uskuda, kuid põlluharijad tulevad kaugelt põllult kohale juttu ajama ja ka muresid kurtma, kui näevad eestlaste patrulli külla sisenemas.

Mõndagi sõdurit tuntakse nimepidi ja küsitakse tema järele, kui patrulli kohatakse. Eriti suhtlemisaltid on aga lapsed, kes kogu aeg sõduritel sabas jooksevad. Paljud neist oskavad juba ka üksikuid eestikeelseid fraase. Teatakse, et kui sõdur tuleb, toob ta tõenäoliselt kommi või plaasterdab katkist jalga.

Mind võidakse nüüd ka süüdistada nõukogude stiilis propaganda tegemises, kuid ma kirjutan siin, mida ise olen kogenud ja näinud. See ongi minu eelis kodumaiste skeptikute ees. Kui nüüd küsitakse, et tore, ta kirjutab ainult headest asjadest, aga miks ta ei kirjuta midagi sellest, palju ja kuidas me kohalikke tapame, siis sellest pole lihtsalt midagi kirjutada.

On tervikuna äärmiselt ebaeetiline sõdurile sellist küsimust esitada, sest ka sõdur on inimene kõigi inimlike tunnete ja emotsioonidega. Iga tapetu jääb meiega ja seda taaka tuleb kanda elu lõpuni. Me ei tapa lõbu pärast, me ei tapaks üldse, kui teisiti saaks. Iga sõdurit on õpetatud kinni pidama sõjareeglitest ning tähtsaim neist on säästa nii palju elusid kui võimalik. Eesti sõdur on hea sõdur.

Pealegi on praegu siin kehtivad lahingureeglid viidud sedavõrd rangeks, et relva saab kasutada vaid äärmisel juhul enesekaitseks. Sisuliselt tähendab see seda, et me ei tulista kedagi enne, kui tema pole meie pihta lasknud. Kõigis tulevahetustes, mis siin viimasel ajal toimunud on, on alustajaks pooleks olnud mässulised, kes on tule avanud kas meie patrulli või kontrollpunkti pihta.

Kas see, kui sellisel puhul avatakse enda kaitseks vastutuli, on siis vale käitumine? Küsisin päev pärast üht sellist intsidenti siinselt politseiülemalt, et kuidas kohalikud suhtuvad meisse pärast möödunud tulevahetust. Ta vastas, et rahvas on rahul.

Tõesti, ilmselt hoiavad mässulised nüüd mõne päeva meie vastutusalast eemale ja põllumehed saavad rahus oma vilja põldudelt koristada.
Ema, ära usu neid valesid, mida meie kohta kirjutakse. Usu mind, me ei tapa siin inimesi.

Autor väljendab isiklikke seisukohti.