Täna Postimehes: laps peab olema võrdne pereliige

Lastekaitseliidu uus juht Martin Medar. Foto: Mihkel Maripuu

Eesti vanemaid lastekaitsega tegelevaid organisatsioone, kohe 26-aastaseks saav Eesti Lastekaitseliit vahetas välja 20 aastat organisatsiooni juhtinud ja ise sellelt kohalt lahkuda soovinud Alar Tamme (51) uue mehe, viimased kaks aastat Eesti rahvatantsu- ja rahvamuusikaseltsi direktorina töötanud Martin Medari (34) vastu.

Martin Medar on kõrgkoolis õppinud majandust ja turundust, kuid tööd alustas 2000. aastate algul Ida-Virumaal sotsiaaltöö alal nii maavalitsuses kui kohalikus omavalitsuses. Oma teisel tööpäeval lastekaitseliidus ei kiirustanud ta Postimehele antud intervjuus tegema suuri sõnu, kuidas ta lastekaitseliitu muutma hakkab.

Mille eest eelkõige tahate teie lapsi kaitsta?

Laste vaesus on kindlasti üks – võime rääkida, et meil on 49 000 last selles sihtgrupis. Arvan, et olen head tööd teinud, kui lastekaitseliit saab panustada perede ja laste omavahelisse mõistmisse. Laps on kõige turvalisemas keskkonnas, kui tal on pere, kes teda hoiab, kes suudab tagada ka näiteks huvihariduse. Halb on, kui pere on lõhki. Vaadates lahutuste ja abiellujate statistikat, siis need numbrid on sarnased. See mõjutab last. Tuleb mõista, et laps on võrdväärne pereliige, teda ei tohi kohelda karistades, tema peale kisades.

Teil endal on ka lapsed, kas võite öelda, et nemad on tõesti kaitstud?

Mul on viieaastane tütar Elis ja kolmeaastane poeg Mihkel ja nad on kaitstud, neil on väga vahva pere ja kõik külalapsed meie kodus Luigel käivad nende juures mängimas ja neil on koos vahva. Iga päev käib meie hoovis mängimas kümmekond last.

Kõlab ilusana – kas sellisest elust võiks kõigi laste jaoks unistada?

Arvan küll. See on nagu Bullerby külas. Ideaalses peremudelis peaks olema isa ja ema, kes tahavad koos olla, neil on koos huvitav ja mõnus. Kui vanematel pole koos hea, siis pole nendega hea ka lastel. Lastega peab arvestama, neil on tohutult palju soove, nad teevad pahandust, aga pead suutma lastele selgitada, mis on viisakas või mida ei või teha, sest siis võib haiget saada. Lastega tuleb rääkida kui võrdsetega. Lastekaitseliidus on füüsilise karistamise suhtes nulltolerants. Kui lapsel on sind vaja, siis annab ta ise märku – ronib sulle sülle, jonnib või nutab – see ongi tema märguanne sulle ja sa saad vastavalt reageerida.

Kõigil lastel ei ole nii tore, kõigi vanemad ei käitu nii targalt. Mida mõtlete ette võtta nende laste heaks, kes elavad vaesuses või kelle vanemad on ise oma eluga väga hädas?

Vaesust on erinevat. On sellist, mis on põhjustatud vanemate alkoholismist, kui vanemad ei saa end jalule. See on kõige halvem näide, kus lapsed on unarusse jäänud. Kindlasti ei tohiks juhtuda olukorda, kui klassiga minnakse ekskursioonile ja mõnel lapsel jääb osalemata, sest nende vanematel pole raha, et väljasõiduraha maksta. Siis on õpetaja või lastekaitsetöötaja ülesanne see raha leida, et keegi vaesuse tõttu kõrvale ei jääks. Laps ei tohi millestki ilma jääda, kui tema vanemad on ajutiselt või pikemalt raskes olukorras.

Loe edasi kolmapäeval Postimehest või Postimees Plussist!