Lapsed päästaksid Eesti pensioniaugust

Foto: Pm

Eesti päästaks pensioniaugust see, kui siinsed inimesed saaksid rohkem lapsi, paraku aga soosib meie praegune pensionisüsteem just madalamat sündimust, märgib «Eesti inimvara raporti» toimetaja, inimgeograaf Garri Raagmaa.

Meie pensionisüsteem sunnib Raagmaa sõnul valima kõrgema pensioni ja laste vahel, sest mida rohkem aega pühendab inimene lastele, seda väiksem ta pension olema saab.

«Kui inimesel on võimalik valida investeering lastesse, kellega kaasnevad suured aja- ja rahakulud, või teha karjääri, elada huvitavat elu ja investeerida muuseas pensionifondi, millega on lootus kindlustada muretu vanadus, siis kumma ta valib?» küsis Raagmaa.

«Noored naised väärtustavad õppimist ja karjääri ning esimese lapse sünd lükatakse kaugemale, 30ndatesse aastatesse. Sageli jääbki see esimene viimaseks,» tõdes ta.

Raagmaa sõnul viitavad pensionifondide edukuse ja kehva sündimuse seostele ka lääne uuringud.
«Tõenäoliselt tuleb kogu Euroopas mõtiskleda tõsiselt senise poliitika efektiivsuse üle, sest negatiivne seos sündimuse ja pensionifondide suuruse vahel on paljudes maades tõestatud,» rääkis Raagmaa. «Tõsi, selle üle, kumb oli enne, kas alanev sündimus või pensionikulude kasv, alles vaieldakse.»

Lapsepension abiks
Raagmaa soovitas lahendusena reformida praegust kolmesambalist pensionisüsteemi selliselt, et see toetaks senisest enam lapsevanemaid.

«Lahendusena on pakutud, et teatud pensioniskeemid jätkuvad, kuid selle kõrval hakatakse arendama peremeetmeid, pensioni arvestatakse ka sõltuvalt laste arvust,» selgitas ta.
«Nii tekib inimesel juba üsna varases nooruses selge pilt, et tema pension ei sõltu ainult sellest, kui palju ta tööd teeb, vaid ka, kui palju ta lapsi saab.»

Eesti praeguse kolmesambalise pensionisüsteemi üks arhitekt, Tallinna Ülikooli professor Lauri Leppik ütles, et pooldab põhimõtteliselt seda, kui luua kolme pensionisamba kõrvale veel n-ö lapsepension, mis oleks kindel summa iga lapse eest.

Samas juhtis ta tähelepanu, et pensionikulutuste ja iibe seostest rääkides tuleb mõelda, kas noored mõtlevad ikka lapsesaamiseas otsuseid langetades pensionisammastele.
«Nende sündimuskäitumist ei mõjuta nii tugevalt pensionisüsteemi olemasolu või teadmine sellest, kuidas pension üldse kujuneb,» leidis Leppik.

Seda väidet kinnitas ka eile Ida-Tallinna keskhaigla sünnitusmajas isaks saanud päästeametnik Tarmo Klooster, kes ütles, et majanduslikud kaalutlused ega tulevane võimalik väiksem pension lapsesaamisplaanile olulist mõju ei avaldanud.
«Minu pension on mu süles,» lausus mees kolmetunnist järeltulijat rinna vastu surudes.

Pension olgu õiglane
Tartu Ülikooli inimgeograafi Tiit Tammaru sõnul on pensioni ja laste arvu sidumise juures oluline õigluse küsimus.
«Mida rohkem on lapsi, seda suurem peaks olema eluase, kuid seda väiksem on võimalus suuremat eluaset soetada, sest iga järgneva lapse sünniga väheneb tulu inimese kohta,» kirjeldas ta paradoksi.

«Sammaste asemel võiks mõelda, kas kuidagi on võimalik, turumajanduse tingimustes, parandada paljulapseliste elamistingimusi.»

Sotsiaaldemokraat Eiki Nestori, kes oli pensionisammaste väljatöötamise ajal sotsiaalminister, sõnul arvestab laste arvuga perekonnas ka meie praeguse pensionisüsteemi esimene sammas.
«Olen nõus, et pension võiks sõltuda senisest rohkem laste arvust ja seda tuleks teha riikliku pensionisüsteemi ehk esimese samba kaudu,» nentis Nestor.

ARVAMUS

Rein Taagepera
Tartu Ülikooli emeriit­professor

Et lapsed oma pensioniealisi vanemaid toetaksid, peaks olema au ja ühiskondliku prestiiži küsimus, aga seadustada seda ei saa. Küll aga peaks laste arvu kohaselt tulumaksu kahandama, nii nagu see on USAs. Tulust arvestatakse ju enne maksustamist maha mitmesuguseid kulusid, miks siis mitte nii ühiskondlikult hädavajaliku panuse kulusid nagu laste kasvatamine?