Tallinnas Noblessneri valukojas kergitas lavastusgrupp esmakordselt katet Arvo Pärdi ja Robert Wilsoni lavateose «Aadama passioon» plaanidelt. Tegu on kahe maailmanimega kunstniku esmakordse koostööga, mis jõuab vaatajate ette tuleva aasta maikuus.
Tallinnas Noblessneri valukojas kergitas lavastusgrupp esmakordselt katet Arvo Pärdi ja Robert Wilsoni lavateose «Aadama passioon» plaanidelt. Tegu on kahe maailmanimega kunstniku esmakordse koostööga, mis jõuab vaatajate ette tuleva aasta maikuus.
Lavateose toob välja Eesti Kontsert koos Milano tootjafirmaga Change Performing Arts (CPA). «Aadama passioon» tähistab Arvo Pärdi 80. sünnipäeva ning muusika-aastat Eestis.
Muidugimõista oli Arvo Pärdi muusika mulle väga mitmes mõttes väljakutse, tunnistas unikaalse käekirjaga USA lavastaja Robert Wilson, üks avangardteatri alusepanijaid, kelle monumentaalne lavastus Philip Glassi ooperile «Einstein on the Beach» (1976) kujutas endas olulist pööret kaasaegse teatri arengus.
«Kõik sõltub sellest, millisesse valgusesse, konteksti sa midagi asetad,» rääkis lavastaja. Illustreerides öeldut, asetas kord tumeda notebooki, kord heleda paberitüki oma tumeda T-särgi vastu. «Suurim väljakutse ongi: missugusse konteksti, millisesse valgusse seada Aadama kannatused, mil moel neid vaadelda?»
«Mu väljakutse on see, kas suudan selles ruumis luua midagi nähtavat või hoomamatut, mis aitab muusikat paremini tajuda,» kõneles ta. «Tahan luua laval midagi, mis eksisteeriks küll koos muusikaga, ent oleks siiski sellest või tekstist samas sõltumatu,»
Wilsoni sõnul sarnaneb taolise lavailma loomine ehk enim tummfilmi või kuuldemänguga, mis jätab kuulajale-vaatajale hulga fantaasiaruumi. «Lõpuks aga, kui see visuaalne lava-maailm kohtub heli-ilmaga, juhtub midagi, mille impulss on just see maailmade põimumine, üksteisest tõukumine. Sünnib midagi põnevat, enneolematut.»
Aeg on tähtis, rõhutab Robert Wilson. «Liiga tihti kohtab ajamanipulatsiooni – protsesside kunstlik kiirendus laval või ekraanil pakub meile valmislahendusi ning surub peale õige vastusega mudeleid justkui rumal algkooliõpetaja. Selles teoses pole midagi taolist,» lubas ta. «Aeg avab meeled, loob ruumi peegeldusiks, tekitab mõtteruumi,» rääkis ta. Tõelised suuteosed pole mitte ajatud. Neis on aega,» rääkis ta.
Etenduse dirigent ja muusikajuht Tõnu Kaljuste viitas Robert Wilsoni kõnele teatri ja muusika ühismõjul sündivast keelest, ent rõhutas ka kolmandadt aspekti – lavastuse teksti.«Kaks teost, «Aadama itk» ja «Miserere» on tekstiga ning kui rääkida muusikalisest vormist etenduses tervikuna, algab õhtu esiettekandega – sissejuhatus Sequenza, millele järgneb «Aadama itk,» tutvustas dirigent.
«Pealkiri, Aadama kannatused, on etenduse läbiv motiiv. Minu jaoks tähistab Aadam inimest, kes pärast sidemete kaotamist kõrgema jõuga üksi jäi. Tol hetkel võttis inimeses maad suur viha – nii tapab ta teisi ja jääbki tapma,» jutustas Kaljuste.
Ta rääkis ka suurteose aluseks olevatest Arvo Pärdi teostest. «Oleme «Aadama itku» muusikutega palju ette kandnud ning igaühel meist on selle sümboliga oma suhe. Iga kord kanname seda teost ette erinevates saalides ning esitame erinevates ajaloohetkedes,» kõneles Kaljuste.
«Täna mõtleme kindlasti hoopis teisi mõtteid kui aastal 2010 kui teost Istanbulis esmakordselt ette kandsime. Tekib mitte kolmas, vaid lausa neljas keel – teater, muusika, tekst ja visioon,» rääkis Kaljuste. «Kui sellele järgnev teos, «Tabula rasa» pühib kõik pinged, siis «Miserere» toob meid taas ühe väga kuulsa palve interpretatsiooni juurde, kus dies irae saab helilooja käe läbi erlilise jõu,» iseloomustas Kaljuste.