Inimnäoline koolidirektor

Jakob Westholmi gümnaasiumi direktor Rando Kuustik. Foto: Erik Prozes

Jakob Westholmi gümnaasiumi direktori Rando Kuustiku vanemad näinuks meelsasti poega pianistina, kuid eneselegi ootamatult sai temast hoopis bioloogiaõpetaja.

Rando Kuustik, kes Jakob Westholmi gümnaasiumi direktorina peatselt teist õppeaastat alustab, käis üheksandas klassis, kui tema pianistiks saamine jõudis lõpp-punkti. Et tüütust harjutamisest pääseda, võttis ta heliredeli klimberdamise linti ja pani toas maki mängima. Mis sest, et nii muusikapedagoogid kui ka vanemad nägid temas talendikat pianisti, keda ees ootamas suur tulevik. Esinemishirm oli see, miks loomult introvertne Kuustik klaverikunstnikuks saada ei tahtnud, ehkki Liszti ja Chopini teosed tulid muusikakooli aulas esinedes perfektselt välja.

Kuustik mõtles aga ajal, mil makk helidereleid esitas, hoopis meditsiinist. Ka teised teda huvitavad alad lisaks arstiteadusele – muusika, teatrikunst ja õpetajatöö – on kõik üksteisega sarnased ehk tegelevad inimesega.

Keel jäi kurgulakke kinni

Ent ka meditsiiniõpingud Tartu Ülikoolis jäid pooleli: «Olin jõudnud samal ajal Tallinnas bioloogiaõpingutega teisele kursusele ja Tartu vahet sõitmine hakkas kurnama. Kui olin füüsikaloengus Tallinnas, siis juhtus, et jäin magama. Ja kui minult on hiljem küsitud, kas olen oma valikus bioloogia kasuks pettunud, siis ei. See oli mõistlik otsus.»

Tõsi, otsuse langetamisel mängis kaalukeelena rolli ka Tallinnas onkoloogiakeskuses kogetu. Aasta võis olla 1998, kui Kuustik sinna õppepraktikale sattus. «Seal räägiti reaalsetest summadest, mida patsient pidi operatsioonile minekuks arstidele mitteametlikult maksma. Et müüd oma lehmad maha, ja inimesed on sellises olukorras ju kõigeks valmis,» meenutab Kuustik, nentides, et loomulikult oli Eestis siis ja on praegugi erakordselt andekaid ja puhta südametunnistusega tohtreid.

Õpetajaks sai toona 20-aastane Rando Kuustik aga täiesti ootamatult. Astunud teise kursuse bioloogiatudengina kaks aastat pärast gümnaasiumi lõpetamist Jakob Westholmi gümnaasiumi kooliuksest sisse, et oma bioloogiaõpetajale Helju Rohtlale külla minna, selgus, et õpetaja oli murdnud jalaluu. See selgus tegelikult direktori kabinetis, kui tööleping nina alla pisteti, ja mõni päev hiljem juhatati ta klassi ning teda tutvustati kui uut bioloogiaõpetajat.

«Esimesed tunnid on mul väga hästi meeles, aga õpilased mind n-ö proovile ei pannudki,» meenutab Kuustik. «Olin ilmselt ise niivõrd hirmunud, et keelgi jäi naks ja naks kurgulakke kinni. Kuigi ma seda hirmu välja ei näidanud, hakkasin ise tohutult tööd tegema ning endalt ja õpilastelt palju nõudma. Kes ikka spikerdamisega vahele jäi, see ka «ühe» sai ja seda parandada enam ei saanud. Mõisteti, et minuga nalja ei tehta. Sellest hoolimata on minu esimesest, 10.b klassist jäänud päris palju sõpru, kes tuletavad siiani meelde, milline õudus ma alguses olin.»

Viietunnine teatrimaraton

Kuigi kooli sattunud pooljuhuslikult ja asendajana, mõistis noormees, et ega saatuse vastu saa. Seda enam, et koolmeistritöö meeldis talle väga. Nüüdseks on aga täitunud ka lapsepõlveunistus loomaaias töötamisest – juba mõnda aega tegutseb Kuustik seal giidina ning loomade lähedal tema koolist vabad päevad mööduvadki.

«Olen vahel mõelnud, mida see loomaaiatöö mulle on andnud. Et kas see aeg on midagi minus endas muutnud,» mõtiskleb ta. «On küll. Paljud sõbrad ja tuttavad küsivad, miks ma kõik vabad hetked siin veedan. Aga – see ongi puhkus! See on absoluutselt puhas puhkus.»

Teine harrastus ja kiindumus – teatrikunst – on noort koolidirektorit samuti saatnud. Ta oli siis kümnenda klassi õpilane, kui vanaema juures Kiviõlis suvitades kohalikus rahvamajas esimese näiteringi lõi. Ajas linna pealt seitse noort inimest kokku ja hakkas nendega Konstantin Stanislavski «Näitleja tööd endaga» läbi võtma. «Uskusin vist toona sinisilmselt, et oskan seal kirjutatut praktikasse viia veel paremini kui Stanislavski ise,» muheleb mees.

Lavale sai toodud «Silme ees läheb mustaks», mida kunagi Eesti Draamateatriski ülimenukalt mängiti. Hiljem algatas ta Westholmi gümnaasiumi õpilastega suure hurraaga «Wikmani poiste» lavaletoomise, mille järel tekkis julgus üürida Salme kultuurikeskuse saal ning korraldada seal iga-aastane teatriõhtu pealkirjaga «Siin ja praegu». Õhtu koosnes lühikestest lavastustest ja sketšidest, aga sarja esimene pääsuke kestis… viis tundi. «Ilmselt olid kõik – nii laval kui saalis – lõpuks suremas, aga vähemasti esimene vaatus oli vägev, ikkagi «Viiuldaja katusel», nii et järgnevad kolm tundi anti meile andeks.»

888 silmapaari

Nüüd on tekkinud teatriõhtutega paus, sest direktoritöö võtab suure osa ajast ja haltuurat Kuustik teha ei taha. Sügisest on tema juhtida 888 õpilast.

Amet kohustab, ja muidugi on direktor olla suhteliselt koormav. Tead ju, et pead olema kõiges ja alati eeskujuks ning iga sinu sammu jälgitakse. Seetõttu ei saa end ka korralikult lõdvaks lasta?

«Absoluutselt õige,» nõustub Kuustik. «Peab lihtsalt kaaluma, kas minna pärast õhtusööki ja paari veinipokaali linna peale pidutsema või saan sõprade või pereringis hakkama. Valikute küsimus.»

Uue kooliaasta eel valmistab direktorile aga muret haridussüsteemis toimuv. Ta nõustub minister Jevgeni Ossinovski Arvamusfestivalil väljaöelduga, et keskmise tasemega õpilasi tundub meil olevat palju, aga tippe vähe. «Muret teeb hariduse solgutamine, puudub stabiilsus,» möönab direktor. «Õpetajate palgad on olulised, aga hoopis olulisem on rääkida hariduse sisust ning õpetajate koormusest. Usun ka, et viie aasta pärast võib viletsa palga tõttu tekkida Eestis katastroofiline olukord. Tööd teeb ju tihtipeale vananev kontingent ja see pidanuks häirekella tekitama juba 10–15 aastat tagasi. Millegipärast elame vaid mõneaastaste tsüklite kaupa, ühest valimisest teiseni ja vahepeal ei julgeta teha pikaajalisi otsuseid.»

Õppis laisklema

Direktori pikk puhkus hakkab küll kohe läbi saama, ja üks, mille Kuustik on tänavu suvel ära õppinud, on laisklemine. «Olen õppinud, et aega saab maha võtta. Kuna suvi oli ilus, otsustasin, et oma iga-aastasele Londoni-reisile ei lähe. Veetsin aega Eestis ja muudkui lugesin. Mullu septembrist saati kogusin nii ilu- kui erialast kirjandust, mida suvel lugeda, kokku kogunes 30 teost ja kaks kolmandikku on loetud.»

Uuelt õppeaastalt ootab Rando Kuustik, et maailmas valitsev keeruline aeg, mis kahtlemata kandub ka kodudesse, lõppeks meile kõigile valutult. Samuti soovib ta, et suudaksime eestlastena ka laulupeo järel olla ühtsed, ning loodab, et mõned lapsevanemad mõistaksid: kool ei ole vangla, kuhu laps 12 aastaks kinni pandud.

Rando Kuustik

Sündinud 3. augustil 1977 Tallinnas.

Lõpetanud 1995. aastal Jakob Westholmi gümnaasiumi,  2003. aastal Tallinna Pedagoogikaülikooli loodusteaduste õpetajana.

Töötanud 1997. aastast Jakob Westholmi gümnaasiumis (algul bioloogiaõpetajana ja seejärel ka direktorina), kuid teinud Tartu Ülikooli meditsiinistuudiumi jooksul eri töid ka Kiviõli haiglas ja kiirabis.

Õppinud ka Eesti Muusikaakadeemia lavakunstikoolis teatripedagoogikat, Tallinna lastemuusikakoolis ja muusikakeskkoolis klaverit.