Juhtkiri: eesmärk peab olema lapse ja ema tervis

Kas kodusünnitus on riskantne? Võrreldes sünnitamisega Eesti hästivarustatud haiglates on riskid kahtlemata suured. Argument, et enamik kodusünnitusi kulgeb hästi, ei ole kindlasti asjakohane.

Enamik sünnitusi on ka haiglates sellised, et arst on pigem jälgija kui sekkuja – kiiret abi ongi ju tarvis siis, kui midagi läheb ootamatult halvasti. Ilmselge, et kui elude päästmiseks on reageerimisaega näiteks 5 kuni 15 minutit, siis on parem olla arstist ja operatsioonitoast pigem paariminutilise liftisõidu kui 15-minutilise autosõidu kaugusel.

Võimalik, et kodusünnituse seadusega reguleerimine oli mõistlik samm. Küllap on parem, et võetavad riskid ning ämmaemanda roll kodusünnitusel on määratletud ning kasvõi abi kutsumisel ei pea ta varjama, millega on sisuliselt tegu. Siiani on igal aastal valinud kodusünnituse sadakond ema ja ämmaemandad abistasid neid «partisanidena».

Näiteks ühe väga õnnetult lõppenud kodusünnituse järel uurisid asja küll terviseamet ja politsei, ent kõik asjaosalised kinnitasid kui ühest suust, et ämmaemand oli sünnituse ajal lihtsalt juhuslikult külas... Kokkuvõttes tähendab see, et kodusünnitus oli enne seadustamist tavapärase järelkontrolli alt väljas, ning mis veel hullem: tõenäoliselt pärssis ämmaemandate hirm jääda seadusrikkujana vahele (ja kaotada töö) ka kiireid otsuseid, kui oli tarvis abi kutsuda.