/nginx/o/2014/07/09/3188245t1h67d4.jpg)
Sel aastal taasiseseisvumispäeva tähistades oli tunne varasemast kuidagi erinev. Venemaa agressiivne välispoliitika on mõjutamas meid rohkem, kui seda ehk kuus aastat tagasi Gruusia sõja aegu veel päriselt tunnetasime. See on pannud muu hulgas vaatama teise pilguga ka 1991. aastal saavutatut.
Oma kõnes kutsus president Toomas Hendrik Ilves astuma Kaitseliitu ja Naiskodukaitsesse ning teistesse seltsidesse ja seltsingutesse, mis meie ühiskonda edasi viivad. See on tänuväärt üleskutse, ent pani mind taas kord mõtlema: ehk suudaksime pärast 23 aastat vabadust teha koostööd ka siis, kui vaenlane meid piiri taga ei ähvarda?
Eestlased on n-ö kriisirahvus, kes tuleb rasketel aegadel suurepäraselt toime. Paraku ei paista samasugust koostöötahet ja energiat siis, kui miski meid otseselt selleks ei sunni. Kaks korda kümnendi jooksul hoiame küll käest kinni ja laulame isamaalisi laule, aga väljaspool neid kaht nädalavahetust astume bussis üksteisele varvastele ja kirume – poliitikuid, naabreid jt.
:format(webp)/nginx/o/2019/02/26/11826666t1h305b.jpg)