Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2015/09/09/4469527t1h1907.jpg)
/nginx/o/2012/06/05/1149108t1hd048.jpg)
Mul on seoses lähenevate riigikogu valimistega järgmisel kevadel tõsine kartus. Õigupoolest on see jõuetus force majeure’i ees, mis ähvardab nurjata riigile ja ühiskonnale väga tähtsa hetke ehk valimiskampaania. Pean vääramatu jõu all praegusel juhul silmas muutunud poliitilist olukorda, suure idanaabri Venemaa agressiivsust, aga eriti just suunda suletud ühiskonna poole, mis paneb meid tegema sundkäike ja hävitab eos ideed paremast Eestist. Sellisest, mida tahaksime.
Mina ei ole seda meelt, et see, mis alates viimastest valimistest Eesti ühiskonnas on aset leidnud, on olnud pelgalt tühi tuuletallamine. ACTA-protest ja Silvergate, uued nimed vanades erakondades, valimisliitude esiletõus kohalikel valimistel (tubli tulemus Tallinnas, Tartus kaks nimekirja sees), kaasavad eelarved Kuressaares ja Tartus, Rahvakogu, vähemalt ühe uue erakonna orbiidile tõusmine (Vabaerakond)… Selle kõige taustal on kostnud kodanike hääl. Kodanikuühiskonna hääl.