Hobiotsijatele on tänavune aasta olnud aarderikas

Aprillis Ida-Virumaalt leitud viikingiaegne hõbeaare. Foto: Tarvi Toome

Kui eelmisel aastal anti riigile üle leide kokku 83 korral, siis selle aasta augustiks on leide üle antud juba 88 korral.

Nende leidude alla kuuluvad nii üksikleiud kui ka suuremad leiukogumid ning pea tosin aarde- või peitleidu. Enamasti annavad leidudest teada hobiotsijad, kes on läbinud ka vastava koolituse ning omavad luba ja teavad, kuidas leitud esemetega käituda tuleb.

Sel aastal on siiani kõige suurem leiuautasu, 55 000 eurot, antud Ida-Virumalt leitud erilise viikingiaegse hõbeaarde eest. Aare leiti aprillis Mäetaguse vallast, millele sattusid kogemata peale detektoriga ringi kõndides kaks otsinguloa omanikku.

Pärast seda, kui hobiotsijad olid mõned mündid leidnud, helistatati kohalikule inspektorile, kes teatas leiust muinasuskaitseametile. Kohale läksid arheoloogid, kes said leiu koos selle ümber oleva mullaga üles võtta.

Muinsuskaitseameti arheoloogia vaneminspektor Nele Kangert ütles, et aare oli savipoti sees, mille põhi oli säilinud ning mistõttu oli võimalik aare tervenisti välja võtta ning laborisse uurimisele ja puhastamisele viia.

Vaatamata sellele, et arheoloogiliste leidude eest käiakse tihti välja väga suuri summasid, loodab Nele Kangert, et inimesed ei tegutse ainult raha pärast. «Ma siiski arvan, et need, kes on koolituse läbinud, teevad seda seepärast, et aidata meie ajalugu paremini mõista ning et leida esemeid, mis meile minevikust rohkem räägiksid.»

Mitmed leidjad on leiuautasust ka loobunud, sest Kangerti sõnul on nad hinnanud rohkem leiurõõmu ja võimalust anda oma panus kodukandi ajaloo uurimisse.

Uuriti kiht-kihi järel

Küsimusele, kas tänavu on leitud ka midagi sellist, mis arheoloogidele eriti silma jäi, tõi Kangert näiteks enda isikliku selleaastase lemmikleiu. «Jõgevamaalt leiti põllult, mulla seest kasetohust vakk, mille sees vasesulamist spiraalidest põimitud mustriribad ja nendega kaunistatud tekstiileseme fragmendid, mis osaliselt ilmselt oli kunagi mingisugune ehe,» ütles vaneminspektor.

«Peitleiu leidis üks otsinguloa omanik, kes meid ka koheselt teavitas ja seega saime me edasi tegutseda,» ütles Kangert. Pärast leiust teavitamist sõitsid kohale eksperdid ning kaevasid leiu üles monoliidina ehk võtsid üles koos pinnasega. «Lahti hakati seda võtma alles laboris ja seda tehti kiht-kihi kaupa, et midagi kaotsi ei läheks,» lausus vaneminspektor.

16. sajandil maasse peidetud kasetohust vaka seest vaatas nüüd vastu rullikeeratud, rohekat värvi kokkukägardunud moodustis. Lähemal vaatlusel selgus, et vasest tehtud spiraalid ja kuljused moodustavad kauneid mustreid. Vasest tehtud spiraalid ja kuljused olid omavahel ühendatud hobusejõhvidega. Seesugune ese tegi kunagi ammu kellegi väga uhkeks, kaunistades tema pead või riideid.

Lisaks sellele leiti huvitava vaka juurest paar noatuppe, mis olid vaneminspektori sõnul üllataval kombel pärit veelgi varasemast perioodist kui vakk, nimelt muinasaja lõpust. «Antud leiu eest sai seadusekuulekas inimene 1300 eurot leiuautasu,» lisas Kangert.

Põhjust, miks keegi kunagi vaka mulda mattis, võivad arheoloogid ainult oletada. «16. sajand oli üsna sõdaderohke, mistõttu keegi ilmselt peitis oma vara ära,» ütles vaneminspektor ja lisas, et tol ajal oli maapõu nagu pank, kuhu oma asju hoiule pandi. «Ilmselt juhtus selle inimesega midagi, sest välja ta seda enam kaevata ei jõudnudki.»