Leida Rammo: olen mures Eesti pärast

Leida Rammo Foto: Pm

Aprillis 90. sünnipäeva tähistanud näitleja Leida Rammo kinnitab taasiseseisvumispäeva eel, et temal kui vanema põlvkonna esindajal pole õigust vaiki olla. Ta räägibki täna sellest, mis südamel.

Näitleja Leida Rammo Mustamäe korteri akna taga krabistab vihma. Tema väikeses toas, mida ilmestab suur raamaturiiul, on lauake juba kaetud. Rüüpame koorega kohvi ja ampsame mustikakooki, ning Leida tahab oma mured ära rääkida. «Olen ju üks väheseid, kes mäletab veel elu sõjaeelse Eesti Vabariigi ajal,» põhjendab ta.

Võim ja vaim

«Mulle teeb muret võimu ja vaimu vahekord. Eesti rahva vaimu murda ei saa, ehkki iga eestlane teab, et võim sellega ei arvesta. Eestlane on vaimuinimene, ta ei lähe karjudes tänavale meelt avaldama.

Imestan siiani eelmise peaministri väljaütlemist, et jõuame viie aastaga viie rikkama riigi sekka – sest ega raha ole ju eesmärk! Eestlasele pole see kunagi eesmärk olnud, eesmärgiks on olnud vaimu harimine. Me ei saa millegi muuga silma paista. Olgu see Skype või olgu need meie teatrid, mida külastab igal aastal miljon inimest.

Meil on üks kõrge tasemega teater, ja see on Tallinna Linnateater. Selle juht Elmo Nüganen tegi Tammsaare meile teatrietendustega elavaks. Mida oleme aga teinud selleks, et Tammsaaret tunneks kogu maailm? Isegi lätlased avastasid ta alles pärast seda, kui Nüganen Riias mõne aja eest suurlavastuse tegi. Ta tegi seda Riias, sest siin, Eestis, oma teatris, peab ta leppima 200 tooliga saaliga, kuhu kunagi pileteid saada pole. Nokia kontserdisaal on äritegemise asutus, aga kõrgkunsti tegemiseks on 200 tooli…

Või võtame kirjanik Nikolai Baturini, kelle «Kentaur» juba aastaid tagasi ilmus – iga raamat, mis temalt tuleb, on geniaalne. Kui huvitavat eesti keelt ka kasutab, kui rikas see tal on! Huvitav, miks teda ei tõlgita? Tõlgime teda kas või inglise keelde! Me oleme oma kultuuriga Euroopale võõrad ja maailmale võõrad, me ise peame ennast tutvustama. Kui me seda ei tee, siis… meil ei ole teisi, kes seda meie eest teeksid.»

Veider eelistus

«Linnateatrit poliitika ei huvita. Ja kahe aasta pärast saab 25 aastat, mil nad uut maja ootavad. Mind väga «üllatas» see teine objekt, kultuurikatel, mis teatri ehitamise asemel äkitselt esile kerkis (2008. aastal korraldas Tallinna linnavõim internetihääletuse, kumba arendada, kas linnateatrit või kultuurikatelt – toim). Ja nüüd ei tea keegi, kes seda kultuurikatelt tahtis, kellele see mõeldud on. Mitte ei saanud aru, kes selle linnarahva küsitluse taga oli, ei olnud ju siis kultuurikatla projekti ega midagi. Katel pidi valmima kultuuripealinna-aasta jooksul, ja nüüdseks on seda… neli aastat ehitatud.

Ja kui ma vaatasin kevadel «Kahekõne» saadet, kus katla eelmine juht kurtis, kui palju ta on vaeva näinud ja kui palju on seal ära tehtud ja kui palju teha tuleb, siis nüüd pandi sinna uus juht, kes peab katla järgmisel aastal valmis saama! Sinna on maetud kaugelt üle kümne miljoni euro, nüüd leiti lisaeelarvega veel raha juurde. Aga mis otstarve sellel kultuurikatlal on? Kutsutakse, et tulge ja tehke seal midagi – ma ei saa aru, mida. Tean, et kedagi kutsuti kultuurikatla aeda porgandeid istutama…

Miski seal ei klapi. Kõige imelikum oli «Kahekõnes», et vaene naisterahvas polnud puhkustki saanud ning rääkis, et katelt on vaja selleks, et me ei näiks provintslikud.

Aga mis on «provintslik»? Mina ei usu, et me nii väga provintslikud oleme. Oleme ju eurooplased, Euroopa kultuuris kogu aeg olnud. Olime seda ka 30ndatel, kui mina noor olin.»

Ärgem viivitagem

«Linnateater on võtnud endale ülesandeks pakkuda Eestis sündivat kunsti ka väljapoole. Mitte nii, et lähme teeme kusagil mujal ühe etenduse, vaid tänu kõrgele kunstilisele tasemele saaks publikut hoopis siia kutsuda.

35 miljonit eurot maksev linnateater (koos lavatehnikaga) saaks valmis pooleteise aastaga, on direktor öelnud. See on projekt, millele pole vaja isegi ehitusluba taotleda, sest see on olemas, vaja on vaid rahastamist.

Minu meelest ei ole Tallinna linn vaene, pole ju pankrotis, teeb lisaeelarveid. Miks ta viivitab? Selle asemel et pühitseda linnateatri juubelit, oleks vaja ehitusega juba sel aastal alustada. Jõukadki inimesed, kes saaksid rahastamisega toetada, ei saa millegipärast aru, et ka teatrikunstiga, teatriturismiga võib teenida. Ilmas liigub tohutult ringi inimesi, kes otsivad kunstielamust. Kuidas Tallinn sellest aru ei saa? Ma ei saa aru, kuidas ei mõista poliitikud, mis võib inimestele meeldida ja mida inimesed kogu maailmas otsivad.

Olen seda linnateatri asja ajanud kolm aastat, alustasime Arteris ja appi tuli režissöör Peter Murdmaa, kellega koos tegime aasta otsa filmi «August välja!». Oleme seda kümneid kordi üle Eesti esitlenud ning pärast arutelusid korraldanud.

Filmis lubas Tallinna linnapea Edgar Savisaar teatriehitust igati toetada. Kui palju ta tegi omal ajal eesti rahva heaks, aga uskuge mind, ta kaotab järgmistel valimistel, kui ta linnateatrit ehitada ei aita. Kui ta ei tee tegemata asju heaks. Ja kui ta räägib, et raha ei ole, siis…

Saatsin talle uueks aastaks kaardi ja tegin samas ettepaneku, et las linn teeb võlakirjad. Miljon tükki, hinnaga 40 eurot, viieprotsendilisi ja 20 aasta peale. See on ju täiesti reaalne võimalus teatriehitust rahastada, sest inimestel on hoiuseid – minulgi pole mingi probleem osta neid kas või kümme tükki.

Usun ka, et kui Eesti Rahva Muuseum Raadil valmis saab, tuleb sellest publiku tõmbeobjekt. See kujuneb pommiks, siia hakatakse selleks eraldi lennukiga sõitma!

Olin 15-aastane, kui Raadi mõis oli olemas, meid, koolilõpetajaid, viidi sinna ekskursioonile, ja ma olin lausa hämmastunud. Ma polnud varem niisugust ilu näinud! Milline tagasihoidlik ja maitsekas ilutaju meil, eestlastel, on! Ega me muidu oleks tuhandeid aastaid püsinud – ilu on meile vajalik nagu hingamine.»

Võimalus väärikalt elada

«Imestan, et tänases Eestis makstakse teenindajatele brutopalgaks umbes 500 eurot. Sellistel ettevõtetel peaks häbi olema. Mõistan, et poole võrra seda kohe tõsta ehk ei saa, aga kui teenindav inimene ei suuda ennast isegi korralikult toita, on see suur häbi.

Eesti rahvas oli sõjaeelse vabariigi ajal ühtne ja riik stabiilne. Kõigi eest hoolitseti. Sotsiaalhoolekanne toimis, keegi ei olnud nii vaene, et tal mitte midagi ei olnud. Mind häirib, kui mõnes telesaates, näiteks «Ringvaates», maitstakse aga üht ja teist hõrgutist. Mida peab seda vaadates mõtlema inimene, kellel pole oma lastelegi süüa anda ja kes häbeneb seda, kes ei taha seda tunnistada? Või mida peab tegema töötu inimene, kes saab lapsetoetust 19 eurot kuus?

Eesti Vabariigis oli vanasti igas gümnaasiumis õppemaks, eragümnaasiumides kõrgemgi kui tavalistes. Mina sain aga õppida priilt, sest olin vaesest perekonnast. Pidin vaid avalduse kirjutama, ja keegi ei küsinud mu käest, missugused hinded mul on.

Iga päev käisin Veerenni tänava koolimaja keldris tasuta lõunat söömas, sest olin vaene, üksikema laps. Ja sellega ei kaasnenud mingisugust alandust. Ühiskond hoolitses oma inimeste eest.»