Tudengineiule jäid Seligeri laagrist pigem head mälestused

Seligeri rahvusvahelisel noortefoorumil osaleja koos Che Guevaraga toitu valmistamas. Foto: RIA Novosti / SCANPIX

Tartu Ülikooli tudengi Riinu Otsa sõnul oli Postimehes 7. juulil ilmunud artiklis «Välismaalased jäid Naši laagri ukse taha» mitmeid faktivigu ning noortelaager tervikuna ei väärinud nii negatiivses toonis kajastust.

Juhtumisi sattus artiklit illustreerivale välisagentuuri fotole just Riinu Ots.

«Jah, samas kohas Seligeri järve ääres, Tveri oblastis on toimunud juba kümmekond aastat Naši laagrid oma liikmetele, kuid viimastel aastatel on hakatud seal lisaks poliitilisele laagrile korraldama ka teaduslaagreid,» rääkis Ots Postimees.ee’le.

Alates sellest aastast ei korralda laagrit enam tõesti Kremli noorteühendus Naši, nagu ekslikult väidab artikkel, vaid Venemaa föderaalagentuur Rosmolodjož.

Viisaprobleemid

«Sel aastal korraldati esimest korda rahvusvaheline laager, millest tulid ka probleemid viisadega. Paljud inimesed ei saanud viisasid mitte oma poliitiliste seisukohtade pärast (seda ei küsita ju viisaankeedis), vaid seepärast, et korraldajad ei suutnud õigel ajal kõigi kutseid posti panna. Need jäid lihtsalt hiljaks. Väga hiljaks,» tõdes Ots.

«Minu ja minu sõprade kutseid ei olnud saatkonnas veel isegi ärasõidu päeval. Helistasin Moskavasse korraldajatele, nad suutsid järgmiseks päevaks saata saatkonda faksi, aga kui õige kutsega oleks kiirviisa olnud tasuta, siis ainult faksist tasuta viisa saamiseks ei piisanud. Kuna me ei tahtnud aga viisa eest maksta (tuhat krooni), siis pidime tegema suursaadikule venekeelsed avaldused, et palun eriolukorras anda meile tasuta viisad,» kirjeldas Ots raskusi viisa saamisel.

«Avaldused võeti vastu, aga suursaadik oli mingil koosolekul. Ootasime siis teda. Lõpuks sai ta lahti, kinnitas meie avaldused ja saime viisad passidesse umbes poole tunniga. Bussipiletid saime päeva võrra edasi lükata. Sõitsime siis trükisoojade viisadega St. Peterburgi, kuhu korraldajad meile neljatunnise hilinemisega järele tulid,» rääkis Ots.

Laagris võis kohata mitme Eesti erakonna noorliikmeid

«Mulle rääkis sellest laagrist üks Vene tuttav, kellega tutvusin eelmisel suvel Londonis (samuti rahvusvahelises noortelaagris). Aga teade laagrist tuli ka Noorte Roheliste meililisti. Noortest Rohelistest oli laagris alla kümne osaleja. Tean nimekirjast kodulehel, et kokku läks laagrisse umbes 40 eestlast,» sõnas tudengineiu.

«Kuna laagris oli 1000 välismaalast (umbes neljakümnest riigist äkki) ja 3000 venelast, siis väga palju ma teiste eestlastega kokku ei puutunud,» tunnistas ta. «Mu sõbrad kuulsid kuskil eesti keelt ja tegid juttu. Selgus, et tegu oli noore keskerakondlasega. Kuulsin ka, et Reformierakonna noored olid seal,» rääkis Ots.

«4000 inimest magas telkides umbes 15-liikmeliste telkkondadena. Igal telkkonnal oli ka palgatud juhendaja. Meie juhendaja rääkis väga hästi inglise keelt, aga paljude laagrite juhendajad ei rääkinud vist,» möönis ta.

«Laagris on üpris range kord, mis on ka päris loogiline, kui sa tahad tagada 4000 telkiva noore turvalisust ja üldist korda. Hommikul kell kaheksa hakkas puude otsa kinnitatud kõlaritest üürgama Vene hümn, sellele järgnesid mõne lastelaulud ja FIFA MM 2010 hümn. 8.30 pidid tüdrukud minema peaväljakule tantsima ja poisid jooksma umbes neli kilomeetrit, misjärel suunduti laagrisse hommikusöögile,» rääkis Riinu Ots.

Häid loengupidajaid ei jagunud piisavalt

«Kell 10 algasid loengud; kõik osalejad olid valinud endale sektsiooni, milles nad siis nädal aega osalesid. Ühes telkkonnas olid ainult sama sektsiooni inimesed. Meie olime siis keskkonna ja jätkusuutliku arengu sektsioonis. Valikus olid veel sellised asjad nagu poliitika, ühiskond, kunst ja disain ning haridus,» loetles Ots.

«Pärast lõunat toimusid nii loengud kui töötoad, nende vahel sai siis valida.» Mõned loengud olid neiu sõnul väga innustavad ja neid lugesid oma ala spetsialistid (lektorid tulid kohale Inglismaalt, Saksamaalt, ka välisvenelane USAst pidas loengu), aga häid lektoreid ei olnud tema hinnangul siiski piisavalt.

«Mõned loengud venisid ja ei andnud väga uut informatsiooni. Võib-olla jäi asi jälle korraldajate taha, et neil ei olnud piisavalt aega inimesi otsida,» arutles ta.

«Laagri eest ei maksnud ükski osaleja midagi, selle eest maksidki siis sponsorid ja Venemaa maksumaksjad. Oma raha eest pidi sõitma, vaid St. Peterburgi või Moskvasse, sõltuvalt sellest, kumb mugavam oli,» rääkis tudengineiu.

Ekspressi reportaažis «kunstilised liialdused» ja faktivead

Neljapäevases Eesti Ekspressis (artikli lugemine on tasuline) ilmunud Lauri Kreutzwaldi ja Kristel Reemetsa reportaaži kohta Seligeri laagrist ütleb Riinu Ots, et «see on täis rohkelt «kunstilisi liialdusi», aga ka tobedaid faktivigu.»

«Lauri ja Kristel elasid Seligeris minu kõrvallaagris. Korraldajad tulid meile St. Peterburgi järele neli tundi hiljem kui lubatud, aga seda, et 600-700 kilomeetrit pikk sõit neli tundi peaks kestma, mina küll ei kuulnud. Me sõitsime laagrisse sama bussiga, mulle öeldi, et sõit kestab umbes kümme tundi. Omapärane, et Lauri ja Kristel enne minekut üldse ei uurinud, kuhu Venemaa ossa nad lähevad või kui kaugele,» imestas Ots.

«Lugesin enne registreerumist läbi kogu kodulehel oleva info ja tuulasin läbi ka venekeelse internetifoorumi. Minu ootused olid mõõdukalt madalad ka selle pärast, et tegu oli ju tasuta asjaga. Taolised laagrid maksavad lääneriikides 20 000 - 30 000 krooni. Kui ma käisin Londonis, tasusid minu osalustasu (1300 naela) SA Archimedes ja haridusministeerium preemiana õpilaste teadustööde konkursilt,» rääkis Riinu Ots.

«Laagri kodulehel oli ka mustvalgel kirjas, et osalema oodatakse noori, kes on huvitatud vene kultuuriga tutvumisest ja võiksid tulevikus soovida õppida/töötada Venemaal. Poliitilist kuuluvust ei küsitud kuskil,» meenutas tudengineiu.

«Pealaval lehvis umbes kümmekond Vene lippu, aga olid ka kõikide teiste riikide lipud, millest osalejaid oli. Lisaks jagasid korraldajad riigilippe osalejatele laiali, et need laagriplatside kõrvale püsti panna. Korraldajad olid muretsenud ka kümmekond Eesti lippu, mis siis vastavate laagrite kõrval heisati,» kirjeldas ta.

«Laagri reeglitega pidi iga osaleja nõustuma ja lubama neid täita juba kodus registreerumislehte täites. Näiteks seisis seal, et osalejad lubavad nädal aega alkohoolseid jooke mitte tarvitada. Ka seisis reeglites, et ujutakse pärast loenguid, mitte loengute ajal. Kuigi reeglid olid samad nii välismaalastele kui venelastele, koheldi vene osalajaid pigem karmimalt,» leidis Ots.

«Venelased olid külalislahked ja nende jaoks oli üpris tähtis, mis mulje väismaalastele neist ja nende kodumaast jääb. Ka pidid vene noored maksma laagri alguses 1500 rubla tagatisraha, mille nad said tagasi, kui nende kaelakaarti polnud auke tehtud. Augu sai siis reeglite rikkumise eest, näiteks loengu ajal ringi käimise eest, kuigi minu arust olid turvamehed üpris mõistlikud,» meenutas tudeng.

«Ühesõnaga, ilmselgelt olid minu ning Lauri ja Kristeli ootused ja suhtumine laagri suhtes erinevad, see võiks osaliselt seletada ka erinevaid emotsioone,» tunnistas Riinu Ots.

President Medvedevi külaskäik

«Mets, kus telkisime, oli väga tolmune ja vähese taimestikuga. Enne Venemaa presidendi külastust pühiti harjadega puhtaks tolmanud telgid ja niisutati teerajad. Kui Vene osalejad ootasid presidenti pealava ees, siis välismaalastele anti gruppide kaupa rollid, mida etendada. Meie etendasime vene keele õppimist ringmänguna, mõned etendasid töötoas osalemist, mõned loengu kuulamist,» kirjeldas Ots.

«Positsioonidel olime juba kaks tundi enne presidendi helikopteri maandumist. Siis läks veel tund aega, kuni ta oma ringkäiguga meie etendusest möödus. Vahepeal hakkas sadama paduvihma, president ootas sel ajal ühes telkidest, meile toodi vihamkeebid ja kästi paigal seista,» meenutas tudengineiu.

«Paljudel venelastel oli väga piinlik sellise organiseerimise pärast ja nad nimetasid seda ise nukralt «Potjomkini külaks». Mul hakkas neist päris kahju,» tunnistas ta.

«Igatahes lõpuks kõndis meist mööda turvameestest ümbritsetud ja vihmavarju alla peitunud Medvedev, ta lehvitas meie poole, aga ei peatunud. Minu jaoks oli see jant lihtsalt väga naljakas kogemus. Loengut kuulama kõik küll ei läinud, meie naljatasime toimunu üle koos oma instruktoriga laagris,» kirjeldas Riinu Ots.

«Kusjuures, see Che lipp (mille taustal neiu on fotole jäänud - R.S.) kuulus meie instruktorile. Tema vanem vend kinkis selle talle ja sellel oli pigem sentimentaalne väärtus. Laagris rohkem Che lippe ei olnud. Väga me oma grupis poliitikast rääkida ei viitsinud, kuid seda, et Pronkssõdurit ei sulatatud mitte üles, vaid lihtsalt koliti teise kohta, seletasime küll paar korda,» selgitas ta.

Küsimusele našistide kohta noortelaagris vastas Riinu Ots, et nägi kokku vist umbes kümmet Naši särkides noort kokku 4000 osalejast.