/nginx/o/2013/09/05/2156493t1h4221.jpg)
Idüllilised vaated vanalinnale, mõnusad kohvikud, mugavad toad ja sõbralikud teenindajad – iga Tallinna hotell reklaamib end erinevates broneerimissüsteemides üle ilma vaid parimast küljest. Tallinncity kehastus tavaturistiks ja uuris eksperimendi käigus, kuidas külalisi tegelikult vastu võetakse.
Katsetatud hotellide valikule seadsime tingimuseks, et hotell peab asuma vanalinnas või selle vahetus läheduses (kuna enamik turiste liigub jala) ning öö kaheses tavanumbritoas ei tohi maksta rohkem kui 100 eurot, arvestades keskmise Euroopa turisti rahakotti. Broneerisime hotellid läbi üleilmsete broneerimissüsteemide.
Meriton Garden Hotel (vanalinnas Laial tänaval, 8 ööd, hind 780 eurot)
Katse algus langes laulupeoaega ehk just sinna, kus turistide hordid Eestimaa pealinna loovisid. «Te tulite sellisel ajal, kui meil on hinnad natuke kallimad, annan teile suurema toa,» teatas sõbralik näitsik vastuvõtulaua taga. Etteruttavalt olgu öeldud, et saime Meritonis ka parima kogemuse – toad olid puhtad, teenindus kiire, viisakas ja sõbralik. Meeldiva üllatusena tervitas numbritoas veekeedukann koos tee- ja lahustuva kohvi valikuga. Tasuta wifi kuulus mõistagi asja juurde ning soovi korral oleks tasuta võinud kasutada ka teise Meritoni spaad.
Hommikusöögilauas pakuti lisaks omletile putru, suitsulõhet ja maasikamoosiga koduseid pannkooke, joogiks harilik kannukohv – ent peenemate jookide ja kookide sõber sai hotelli Mademoiselle’i kohvikust endale meelepärast osta.
Olevi residents (vanalinnas Olevimäel, 4 ööd, 224 eurot)
Kas see on normaalne, et kell 16 õhtupoolikul tervitavad hotelli saabujaid linadeta voodid, räpane vaip ning ülbe, ainult vene keelt kõneleva meesteenindaja teade: «A kust ma tean, millal linad tulevad!» ? Meie arvates mitte, kuigi eksperimendi mõttes olnuks päris põnev vaadata, mida imet sisaldab endas menüükirjade järgi 1000 raha maksev hommikusöök. Vaatamata pretensioonidele keeldus mees juhatajat kutsumast ning ööbimise eest ette makstud raha tagastamast, nii et ühendust tuli võtta booking.com meeskonnaga.
Booking.com lahendas asja loetud minutitega ning meile helistas meeldiva olekuga mänedžer, kes vabandas juhtunu pärast ning pakkus alternatiiviks sama keti teist hotelli St. Olav Laia tänava alguses.
Kaks majutuskohta erinesid nagu öö ja päev ning St. Olavile pole vähimatki ette heita – tuba oli piisavalt ruumikas ja korras, hommikusöögilaud rikkalik ning lohutuseks läkitatud vahuvein aitas teisest hotellist saadud mõrudat kogemust veidi leevendada.
Hotell St. Barbara (Roosikrantsi tänaval, 4 ööd, 233 eurot)
Vabaduse väljaku vastas asuva St. Barbara trumbiks neljarattalistega liikuvate klientide silmis on kindlasti autoparkla – kohti, kuhu turist saaks oma sõiduki tasuta parkida ning samal ajal asuks kõik vaatamisväärsused käe-jala juures, pole pealinnas just üleliia.
Esimesel korrusel asuva toaga võis üldjoontes rahule jääda, kuid vastuvõtulaua klienditeenindajate käitumine erines üksteisest kõvasti. Vanem klienditeenindaja ajas näiteks kolleegiga juttu, kuigi lisateenust tellida soovinud klient leti ees seisis. «Oodake, mul on tegemist,» kõlas järsk vastus.
Ootasime hoopis hommikuni, kui laua tagant tervitas naeratav noor näitsik, kes sai kiirelt ja vastutulelikult soovitud lisateenuse broneeritud. Hommikusöögilauas rõõmustas kohvivalik – latte ja cappuccino sõbrad saavad niipalju kui kulub, oma lemmikjooki rüübata, kuid munaroog oli kahjuks masendavalt maitsetu.
Susi hotell (Peterburi teel, 1 öö, 50 eurot)
Plaanisime juba hotellikatse lõpetada, kui leidsime agoda.com portaalist Susi hotelli sooduspakkumise. Hilisõhtul hotelli maabunud katsetajaid rõõmustas aga veelgi enam teade, et tubade nappuses majutatakse sviiti. Nii me siis mõnulesimegi suvises leitsakus oma kahetaolises sauna ning korraliku 90-ndate luksuse vaibiga sviidis, konditsioneer mõnusat jahedust surisemas ning leidsime kokkuvõttes, et nõndamoodi pole külalisel isegi troopikapalavas Eestimaa pealinnas häda midagi.