Hardo Pajula: kakaania kogemus

Hardo Pajula. Foto: Postimees.ee

Üleüldse, kui palju kummalist saaks öelda selle kadunud Kakaania kohta!

 Ta oli näiteks keiserlik-kuninglik ning keiserlik ja kuninglik; ühte neist kahest märgist, k.k. või k.j.k., kandis seal iga ese ja isik, aga ometi läks tarvis salateadust, et suuta alati kindlat vahet teha, milliseid instantse ja inimesi nimetada k.k. ja milliseid k.j.k. Kirjalikult nimetas ta end Austria-Ungari monarhiaks ja suuliselt laskis end Austriaks kutsuda – niisiis selle nimega, millest ta oli piduliku riigivandega loobunud, aga mille ta hoidis alal kõigis tundeasjades selle märgiks, et tunded on niisama tähtsad nagu riigiõigus ja eeskirjad ei tähenda tõelist elutõsidust,» kirjutas Esimese maailmasõja künnisel oma «Omadusteta mehes» Robert Musil.

«Maailma poliitika mängulaual on tänane Euroopa Liit eilne Austria-Ungari impeerium,» sekundeeris talle kuus aastat tagasi ilmunud artiklis «Perhapsburg» USA välispoliitika ekspert A. Wess Mitchell. Tõepoolest, nii mõneski mõttes on Euroopa Liit Kakaania mantlipärija. Nii nagu Habsburgide monarhia, pole ka Euroopa Liit rahvusriik, vaid riikide, rahvaste, tsentraliseeritud bürokraatia ja kohaliku autonoomia kummaline sasipundar ja sarnaselt Austria-Ungariga on see kasvanud vabatahtlike ühinemiste teel. Ka Kakaaniat hoidis koos rahvusülene koorekiht. Peamine erinevus seisneb selles, et Euroopa Liidus on ohvitserkonna rolli endale võtnud ärieliit, tippbürokraadid olid sideaineks siis ja on seda ka nüüd.