Nirvaanasse – davai! Päriselt ka?

Tarvo Vridolin kehastamas aastail 1873–1962 elanud esimest eestlasest budistlikku munka vend Vahindrat, kelle nimi oli Läti passi järgi hoopiski Kārlis Tennisons. Foto: Siim Vahur

Paljasjalgse Tõnissoni taastulek auväärt pühamehena.

Hingerahutust sisendab huvitav tõik, kuis nii ligistikku esietendusid suveteatris uued algupärandid kahest eesti legendist, antud kontekstis võib koguni öelda, et kahest tulnukast: 31. juulil Urmas Vadi «Kus sa oled, Juhan Liiv?» Alatskivil ja 1. augustil Mihkel Seedri «Vaga vend Vahindra» Varbusel.

Mõlema näidendi nimitegelase õnnistuseks ja needuseks on kanda endas ainulist ja ajaülest unistust Eestimaast. Mine tea, kas mõlema taastulek siin ja praegu ennustab maailma lõppu või uue algust?! Kui Vadi sõnum, et tänases Eestis vajame väga oma geenius-luuletajat Juhan Liivi, puudutab meid vahetult ja mõjusalt tragikoomiliste kontrastide kaudu, siis vend Vahindraga on segasemad lood, tema jääb ikka võõraks nähtuseks.