Peeter Oja täidab lava ära

Peeter Oja võib tunduda laval lausa pealetükkiv – ta teeb nägusid, žestikuleerib ja karjub. Foto: Gert Nõgu

Niipea kui teleekraanile või lavale ilmub Peeter Oja, seab publik oma naerulihased valmis. «Kui loll võib inimene olla» teisipäevane esietendusepublik võttis mustas T-särgis ja teksades, naljakate punaste papudega monostaari vastu heakskiitva kahinaga. Esimeste naerupahvakute nimel lasti Ojal siiski tööd teha. Selles suhtes ei kannata Oja võrdlust selle žanri kohaliku suurtegija Jan Uuspõlluga, kes lavale astudes natuke oma võlutolmu lehvitab ja publik on tal kohe peos.

Etenduse pealkiri pani mind ootama Ojalt teravat ja ühiskonnakriitilist turmtuld. On ta ju suurtel teemadel varem korduvalt originaalselt ja häälekalt oma arvamust avaldanud nii ajaleheveergudel kui autopesulas. Nii etenduse reklaam kui Oja avasõnad tõotasid Ülima Tõe kirgast mäekristalli huumori roostevabast terasest kaelavõrus.

Võta näpust. Autorite kollektiiv Peeter Oja, Mart Normet ja Erik Moora on otsustanud hoopis pehmemaid ja suvisemaid teemasid käsitleda. Tundub, et vanameister Baskini viljeldud kommunaalhuumori žanr pole teps mitte veel surnud. Käsitlusele tulid igapäevased elukondlikud teemad, näiteks kuidas Oja kodus telerialust kokku pani. Sassis juhtmed on midagi, mida me kõik oma elus pidevalt kogeme. Küllap sellepärast kviteeris publik just elukondlikke nalju naeruga.