Niisiis õnnestus mul erastada ligi 15 hektarit. Ühe inimese maaostule oli seatud piiranguks vististi 200 hektarit. Ent juba toona askeldasid kõikjal kodumaised ärihaid, kes palkasid variisikuid, kes neile hulgi maad kokku ahmisid. Variisikuid oli palju ja mõnda neist tunnen isiklikult.
Aga leidus ka teistsuguseid omanikke, nagu näiteks soomlane Risto Teinonen, keda laiem üldsus tunneb vist kapo aastaraamatust seoses tema väidetava natsimeelsusega. Teinonenil oli siin minu krundi kõrval 22,6 hektari suurune metsa- ja põllumaa. Ta helistas ja pakkus kinnistut müügiks.
Vaevlesin toona tohutus rahapuuduses, aga Teinonen oli väga vastutulelik – ta müüs mulle maad juba toona väga odava hinnaga, vaid 50 000 krooniga. Seejuures sobis mehele mitmeaastane maksegraafik. Usun praeguseni, et Teinonen müüs oma kinnistu mulle lihtsalt sellepärast, et ta nägi noort peret, kes kolis maale selleks, et seal elada ja toimetada. Mõnikord siiski juhtub, et ka inimestevahelistes ärilistes suhetes on oma roll emotsioonidel, patriotismil ja muul säärasel. Ma ei petnud ka Teinoneni ootusi, sest hakkasingi kohapeal elama ja lambaid kasvatama.
/nginx/o/2013/12/11/2683028t1hbb7e.jpg)
/nginx/o/2013/12/11/2683028t1hbb7e.jpg)