Heino ja Helmi eluromaan

Helmi Puur ja Heino Kiik – teineteisele loodud. Foto: Arno Saar / Õhtuleht

Veel üks sajandi suur eesti armastuslugu.

Nende, eesti kultuuri kahe suurkuju teineteise leidmisest sügisel 1966, leidmishetkest abiellumiseni 14. veebruaril 1968 ja sealt edasi 47 aastat kuni Heino Kiige surmani 22. veebruaril 2013 ning Helmi Puuri lahkumiseni nüüdsama, 6. juulil, vaevalt poolteist aastat hiljem tema «isandast ja käskijast» (nii pöördub ta kirjas abikaasa poole 10. aprillil 1970) – see kõik paistab järelvalguses kui taas üks sajandi armastuslugu.

Olin häälestanud end kirjutama Kiige viimsest, 13. elu-kroonikaraamatuks jäänud teosest «Ei sure kirjanik». Vaatamata oma päevikulisele sisule (Kiige elu- ja kirjanikuaastad 1976–1979) tõuseb see mitmeski mõttes sümboliseerima deemonlikku loomistungi, tahet, pühendumist ja tööd, mis kõik iseloomustas Heino Kiike. Nagu ka paljusid tema suuri eelkäijaid, kes võitlesid vaesuse, võimu ja väiklusega; sattusid eneseteostuses aega ja keskkonda, mis tegi neist vastuvoolu ujujad, kuid kes ei loobunud järgimast oma ideaali ja jäid lõpuni iseendaks.