Liisa Tagel: teispoolsusesse pole kiiret

Liisa Tagel. Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Hiljaaegu jalutasin töölt koju, peas pigem vähe‑ kui palju­mõtestatud tegevus. Jõudsin valgus­foorini, mille lähe­duses autosid ei paistnud, fooris põles punane tuli. Hetkegi kõhkle­mata astusin sõidu­teele ja sammu­sin tarmukalt üle – silme ees helkisid juba kaubandus­keskuse tuled, kusagil, mõne­saja meetri kaugusel oli kodu ja nende kahe paiga hüvede ühenda­misel ootas mind peagi õhtu­söök.

Loomulikult jõudsin õnnelikult üle tee, jäin igati terveks ja teisele poole jõud­mise ajaks süttis fooris ka lubav roheline tuli. Tee teisel pool nägin aga, kuidas üks noor ema püüdis oma väikesele pojale õpetada, millal peaks üle tee kõndima. Olid ilmselt kenasti olnud tunnis­tajaks minu torma­misele.

Tundsin, kuidas karma­punktid kolinal kukkusid – siit läks minu taassünnivõimalus mõne head elu elava olevusena (sünnin järgmises elus teona ja jään kummiku alla?).