/nginx/o/2010/07/14/401565t1h2ac8.jpg)
Tallinna lahel ja kogu Harjumaa põhjarannikul korda pidavad veepolitseinikud tunnevad juba kaugelt ära, millist veesõidukit tasub kontrollida, millist mitte.
Tellijale
Veepolitseinikud tunnevad seaduserikkuja juba kaugelt ära
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eelmise pühapäeva lõuna paiku päikeselõõsas Pirita sadama piiripunkti kail seistes märkas Põhja prefektuuri veeliiklusteenistuse vanem komissar Toomas Lindjärv äkki ühte sadamast väljuvat kaatrit ja tormas kohe selle poole. Midagi imelikku hakkas talle silma.
«Märkasin, et paadi numbril on midagi puudu,» põhjendas Lindjärv pärast kaatri kontrollimist oma tegevust.
Komissari terane silm ei eksinud – nimelt peab veesõiduki number koosnema seitsmest kohast, tolle paadi numbril jäi aga üks koht puudu. Tuli välja, et sidekriips numbri esimese ja teise osa vahel oli ära jäänud. Paadi omanikud lubasid vea parandada, dokumendid olid neil korras.
Esmane tegevus vaatlemine
Sellise juhtumiga algas veepolitseinike järjekordne patrullreid Tallinna lahel. Peale Lindjärve töötasid politseivärvides ja -kirjadega 2008. aastal Saaremaal valminud politseikaatril Merelõvi tol päeval veel kaatrijuht Mati Klaus ja abipolitseinik Mihkel Kask.
Pühapäeval oli peale Merelõvi väljas veel teinegi, väiksem politseikaater, sest ilusa ilmaga liigub merel palju igasuguseid veesõidukeid ning kahe kaatriga saab parema ülevaate Tallinna lahel toimuvast.
«Meie esimene tegevus on vaatlemine, jälgime binokliga liiklust merel,» selgitas Lindjärv. «Kaasas on meil ka foto- ja videokaamerad, et kõik juhtumid jäädvustada. Sellest on suur abi siis, kui mõni rikkuja hakkab vaidlema.»
Komissar tõigi näite, kui üks mees vaidlustas enda trahvimise kohtus, väites, et oli sõitnud sõudepaadiga ja tal ei pidanudki päästevesti seljas olema. Kui kohtunik aga politsei tehtud pildid lagedale tõi ja selgus, et paadil oli ka mootor, lõppes vaidlus ja mees tunnistas oma süüd.
Lindjärve sõnul veepolitseinikel merele minnes mingit kindlat tegevusplaani ei ole. Iga päev on eriline – alati tuleb juhinduda konkreetsest olukorrast.
«Vaatasin ükskord, et kaks inimest seisavad Tallinna lahel vee peal,» kirjeldas komissar ühte naljakat juhtumit. «Sõitsime lähemale vaatama, et mis toimub. Tuli välja, et inimesed seisid purjelaual, mingi mõla oli neil ka, millega aerutasid. Keelata seda ei saa, kui ollakse kained.»
Teine koomiline juhtum oli alles hiljuti ühe ulja soomlasega, kes kihutas oma kaatriga hirmsa kiirusega Pirita sadama lähistel ringi. Politseid märgates põrutas ta Pirita silla alt läbi ja mööda jõge edasi.
Päästevestid selga
Politseinikud sõitsid jalgratastel talle mööda kallast järele, samuti hakkas soomlast jälitama kummipaadis politseinik. Tuli välja, et põhjanaabril oli 1,5-promilline alkoholijoove, veekogudel on lubatud 0,8 promilli. Mehele tehti kiirmenetlusega trahv.
«Meil on siin mõned tuttavad, kes on juba mitu korda vahele jäänud,» mainis komissar. «Üks mees müüs isegi paadi maha. Ütles, et temale aitab nende trahvide maksmisest.»
Kui maanteedel püüavad kurikaelad vahel politsei eest minema kihutada, siis merel ei ole Lindjärve sõnul niisuguseid asju ette tulnud. Pealegi pole väikelaeval kuhugi minna ka, sest silduda saab ju ainult mõnes sadamas. Politsei on aga selleks ajaks juba igale poole põgeneja kohta info edastanud, ka Soome.
Kiired jetid on need, mis võivad silmapiirilt jäljetult kaduda. Üldjuhul on aga nii, et kui politseilaeva märgatakse, siis püütakse eriti korralik olla, ka päästevestid selga panna.
«Ükskord oli selline juhtum, et kaatrit juhtinud mehel ei olnud Pirita jõe suudmes liigeldes päästevesti seljas ning ma tegin talle selle kohta märkuse,» ütles Lindjärv. «Kaater sõitis edasi, mees arvas merel, et nüüd võib jälle vesti seljast võtta, sest tema arvates oli politsei jäänud Pirita sadamasse, kuid meie teine politseipaat oli läheduses ning mees sai teenitud karistuse ikka kätte.»